29.06.2020
Vasakmäratsejad nõuavad Londonis Winston Churchilli kuju teisaldamist.
Inimest määratlevad tema mälestused, rahvaid nende ajalugu, kirjutab The Telegraphi ajakirjanik Daniel Hannan.
John Locke, 17. sajandi filosoof, kes aitas suuresti kaasa moodsa ühiskonna loomisele, väitis, et meie enesetunnetus on meie varasemate mõtete ja tegevuste kogum – selles peitubki meie isikuline identiteet. Sama kehtib vähemalt osaliselt ka rahvuste kohta. Tegemist ei ole suvalise indiviidide kogumiga. Rahvust on kujundanud see, mida nad on teinud ja mille pärast kannatanud. Paljud neist kogemustest valatakse hiljem pronksi või rajutakse kivisse; nii võtab ühe rahva lugu füüsilise kuju mälestusmärkidena.
Praegu lahvatanud debatis kujude ja mälestusmärkide pärast leiavad konservatiivid, et tegemist on meie ühise pärandiga, mida iga edukas põlvkond peaks hoidma. Kujude hävitajate jaoks tundub aga selline mõtteviis silmakirjalikuna. Nemad ei näe mitte rahvast siduvaid jagatud lugusid, vaid dominantsete gruppide loodud müüte, mille abil püütakse püsida võimul.
Daniel Hannan küsib, kas tõesti on praeguses olukorras tegemist tüliga orjanduse pärast? Mõelge kujudele, mida on Londoni Parliament Square’il rünnatud: Abraham Lincoln, mees, kes vabastas orjad; Winston Churchill, nn originaal-antifa; Kenotaaf. Tasub meenutada, et mõlema maailmasõja ajal tulid tuhanded noored mehed Aafrikast ja Kariibi mere saartelt, et võidelda Suurbritannia eest. Konservatiivide jaoks on Kenotaaf oluline sümbol, millega austatakse rahu nimel langenud mehi.
Ameerika Ühendriikides on kogu see hullus läinud veelgi kaugemale. Maha on võetud suurmeeste kujusid, kes aitasid võita kodusõjas konföderaate. Wisconsinis kiskusid protestijad maha naise kuju, mille eest olid maksnud naised ja mis oli püstitatud esindama progressi. Vandaalitseti ka orjanduse vastast maakaitseväge juhtinud Hans Christian Hegi kuju kallal, ehkki tegemist oli mehega, kes oli sõna otseses mõttes progressiivne. Californias rikuti Hispaania kirjaniku Cervantese kuju, ehkki Cervantes ise oli olnud ori.
Hannani lahkunud ema töötas Suurbritannia Pekingi saatkonnas ajal, mil Hiinas toimus kommunistlik kultuurirevolutsioon ja hungveipingid (nagu kutsusid end Maod toetanud tudengid) ründasid Briti saatkonna hoonet ning suursaadikut. Tema ema rääkis sageli tolle aja nõrgamõistuslikust õhkkonnast: kuidas ülemused värisesid oma töötajate ees ja õpetajad õpilaste ees, s.t rahvajõukude apokalüptilise otsusekindluse ees, olles veendunud, et kui neil õnnestub kaotada kõik vana, tekkib kuidagi mingil moel uus kord. Hannan kirjutab, et ei ole seda kunagi väga hästi ette osanud kujutada. Kuni praeguseni.
Hungveipingid olid just nii ohtlikud nagu nad olid, sest nad esindasid oma aja vaimu. Hiina võimud andsid neile järele, nii nagu annavad praegustele jõukudele järele poliitikud, ettevõtted ja ametiasutused. Ent eesmärk on sama: hävitada kõik minevikku meenutav. Kuid rahvas, kes kaotab oma mineviku, on nagu rasket Alzheimeri tõbe põdev inimene – abitu ja eksinud.
Allikas: The Telegraph