27.04.2023
Raudne reegel.
Hiljuti kuulutas Võro Kongress võrokesed põlisrahvaks. Sellega seoses kuuleb nüüd, et kõik eestlased peaksid ennast põlisrahvaks kuulutama, sest iseseisvast riigist hoolimata möllavad Eestimaal kolonialistlikud protsessid, alates massimigratsioonist kuni rahvusvaheliste objektide rajamiseni, mis tõrjuvad eestlased oma kodumaal allasurutud seisundisse.
2018. aastal kirjutas portaal Lõunaeestlane sellest Postimehele tuginedes nõnda.
“Eestlastele on vaja põlisrahva staatust, mis kaitseks eestlasi näiteks sundimmigratsiooni vastu, leiab USA Indiana Ülikooli keeleteadlane doktor Indrek Park.
Eestlased on teadaolevalt üks Euroopa vanimaid põlisrahvaid, sest on elanud oma asualal ligi 10 000 aastat. Põlisrahva staatuses on maailmas praegu ligi 320 miljonit inimest, kuid eestlased nende hulgas ei ole. ÜRO põlisrahvaste deklaratsiooni järgi pole eestlased kohalikud põliselanikud enne, kui kuulutatakse end ise selleks.
Eesti kirjutas ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsioonile alla 2007. aastal. See tähendab, et Eesti riik võttis omale kohustuse muretseda oma riigi põliselanike õiguste eest vastavalt deklaratsioonile. Ometi ei ole eestlased end kuulutanud ikka veel põlisrahvaks, sest paljud näivad arvavat, et kui on olemas oma riik, siis seda polegi tarvis teha.
Enamlevinud definitsiooni järgi nimetatakse põlisrahvaks enne väljast lähtunud kolonisatsiooni mingil maa-alal asunud rahvast, kellel on selle maaga ajaloo jooksul arenenud eriline kultuuriline side. Põlisrahvad on neid valitsevate riikide ja koloniaalrahva poolt kergesti haavatavad ning sageli allasurutud ja marginaliseeritud. Põlisrahvaste kaitseks on vastu võetud mitmesuguseid rahvusvahelisi konventsioone, millest kõige tähtsamad on rahvusvahelise tööorganisatsiooni põlis- ja hõimurahvaste konventsioon (1989) ning ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsioon (2007).
Need kokkulepped tagavad põlisrahvale oma traditsioonilisel kodumaal nende kaitseks mitmesugused eri- ja eelisõigused isegi oludes, kus nad on oma põlisaladel vähemusse jäänud või kus vaba konkurents ohustab nende ajalooliselt väljakujunenud erisuhet maa ja loodusega ning traditsioonilisi majandussuhteid ja elukorraldust.
Rahvusvahelised kokkulepped reguleerivad nende põlisrahvaste õigusi, kes ei ela oma rahvusriikides (näiteks saamid ja indiaanlased), kuid ei käsitle oma rahvusriikides elavaid rahvaid (näiteks naurulased ja eestlased). Kuid sellised nii-öelda halli tsooni sattunud põlisrahvad nagu eestlased on eriti haavatavad, sest nad on küll saavutanud riikliku iseseisvuse, kuid nende riigis moodustavad suure osa rahvastikust kolonialistid ja nende järeltulijad ning seal on osaliselt või täielikult säilinud koloniaalsed võimu- ja majandussuhted. See kehtib näiteks Fidži puhul, aga ka Eesti, Läti ja Leedu puhul.
Peamised argumendid eestlaste kui põlisrahva jaoks on asjaolu, et eesti rahvas on oma põlisel asualal elanud aastatuhandeid ega pole oma praeguselt kodumaalt teadaolevalt kedagi teist välja tõrjunud ega ümber rahvastanud. Samuti on ümberlükkamatu tõsiasi, et eestlased on sajandeid olnud suuremate rahvaste poolt koloniseeritud ning kannatanud rahvusliku ja kultuurilise rõhumise all.
Pärast lühikest iseseisvusperioodi kahe maailmasõja vahel langes eestlaste osakaal rahvastikust Eesti Vabariigi praegustes piirides asustuskolonisatsiooni tagajärjel 97 protsendilt 1945. aastal 61 protsendini 1989. aastal. Aastal 2017 on eestlased oma põlisel asualal mitmes paigas vähemusse jäänud ning kogu rahvastikust moodustame vaid kaks kolmandikku.
Kui eestlastel puuduks oma riik, oleksid nende mitmed eriõigused põlisrahvaste õigusi käsitlevate konventsioonide järgi oma põliskodumaal rohkem kaitstud kui praegu. Siia kuuluvad näiteks sundimmigratsioon, maaomandisuhted ja vaba konkurents muu maailmaga, aga ka mitmed teised põlisrahva jätkusuutlikust puudutavad teemad.
Indrek Park leiab, et praeguse suure rändesurve ajal peaks eesti rahvas deklareerima, et on Eesti põlisrahvas koos sellest lähtuvate õiguste ja eranditega oma ajaloolisel ja keelelisel territooriumil. Lisaks peaks kuulutama põliseks ka rannarootslased ja peipsivenelased nende ajaloolisel territooriumil.
Siinjuures ei tohiks mitte ajada segamini mõisteid eestlane ja eestimaalane (nagu „igaühest võib saada eestlane”). Need on ja jäävad kaheks eri asjaks. Põlisrahva samastamine sisserännanutega, eriti aga massilise koloniaalrände tagajärjel tulnutega on olnud koloniaalvõimude kõige tavalisem trikk terves maailmas, mille vastu põlisrahvad on jõuliselt sõna võtnud.
Peamised väärtused, mida põlisrahvaste puhul kaitstakse, on põlisrahvale omane loodus- ja kultuurimaastiku tunnetus, mis ei saa tekkida vähem kui viie põlvkonnaga. Hilississerändajatel puuduvad sellise tunnetuse tekkimiseks vajalikud eeldused, nagu üle terve maa hajusalt elav sugulaste ja sõprade võrk ja põliselanikest vanema põlvkonna esindajatelt vahetult keskkonnas omandatud kogemused. Juurtest tuleneva emotsionaalse sideme puudumise tõttu kaldub mittepõlisrahvas põlismaastikusse suhtuma hoolimatult ja/või lähtub otsuseid tehes muudest väärtustest.
Juurtetud mittepõlisrahvad, kes asustavad suuri territooriume, käituvad sageli rändtirtsudena, kes näevad looduses eelkõige majandusressurssi. Liigsuure riigi/kodumaa ja seal ringikolimise tõttu ei teki neil maa ja mingi konkreetse paiga loodusega peaaegu mitte kunagi sellist sidet nagu põlisrahvastel. Põlvkondadepikkuse pärimusliku sideme puudumise tõttu ei pane nad tähele looduses toimuvaid inimtekkelisi muutusi ega suuda või ei pea vajalikuks neile reageerida, kui loodust on vaja kaitsta või suuremaid kahjusid ennetada.
Indrek Park leiab, et põlisrahva staatust on vaja eelkõige eestlastele endile. „Kui teadvustame endale oma erilist seost ja suhet oma maaga, oskame võtta ka selgema seisukoha ettepanekute suhtes, mis mõjutaksid ja jäädavalt muudaksid Eesti maastikku (Väo karjäär, Rail Baltic ja teised),” märgib Park.
Maailma mastaabis on põlisrahvad aktiivsed just rohujuuretasandil. Kindla, suhteliselt väikese territooriumiga piiritletud põlisrahvad on maailma liigilise mitmekesisuse parim tagatis. Näiteks kui mingi liik kohalikul tasandil kaob, kuid mujal riigis säilib, siis mittepõlisrahvad ei pane seda tähele, sest nad ei tunne piisavalt oma elupaiga loodust, nad ei mõtle lokaalselt, vaid laiemas, riiklikus, mitte kohalikus mastaabis. Põlisrahvas reageeriks aga sellistele muutustele kohe rohujuure tasandil.”