16.12.2022
Aeg, kus kõik eestlased laulukaare alla ära mahuvad, läheneb üha kiiremini. Pilt on illustratiivne.
Kui Kaks Kanget ehk Kristjan Jõekalda ja Teet Margna Sovetistanis käisid, edastasid nad sealse ütluse: “Kui tahad paradiisi näha, vaata Usbekistani televisiooni; kui tahad põrgut näha, tule ise kohale!” Seda ütlust parafraseerides: kui tahad eestlust õitsemas näha, loe statistikaameti rahvaloenduse andmeid, kui tahad näha selle hääbumist, ela mõnda aega Tallinnas.
BNS vahendab statistikaametit: “Eestlaste osakaal rahvastikust on läbi kolme loenduse püsinud stabiilsena – 2000. aastal oli see näitaja 68,3 protsenti, 2011. aastal 69,8 protsenti ja 2021. aastal 69,4 protsenti. Eesti keelt oskab 84 protsenti rahvastikust: 67 protsenti neist emakeelena ja 17 protsenti võõrkeelena. Eesti keele oskajate osakaal on võrreldes eelmiste loendustega tõusnud – 2000. aastal oli see 80 protsenti ja 2011. aastal 82 protsenti.”
Vingelt ilus pilt, aga kuningaks peetav oma silm keeldub seda tõeks tunnistamast: Tallinna linnapildis ja eriti ehitustel on valdavaks vene keel, eesti keelega ei saa enam paljudes kohtades hakkama, vene pensionärid sõimavad ühistranspordis avalikult riigikeelt, tänavad on täis mustanahalisi ja nii edasi. Kuidagi ei lähe statistikaameti optimismiga kokku. Üha täituv Tallinn aga on Eesti rahvastikuprotsesside kese, siin võib kõrva-silma usaldada.
Amet ise kuulutab: “Eesti rahvaarv suureneb sisserände arvelt, samas rahvastik vananeb, lapsi saadaks hiljem ning inimesed koonduvad meelsasti suurlinnadesse. /…/ Eestis on praeguseks esindatud 211 rahvust ja riigis räägitakse 243 erinevat emakeelt.”
Kuidas saab eestlaste arv stabiilsena püsida, kui sisseränne kasvab (pole kuulda, et 50 000 Soomes töötavat eestlast massiliselt koju naaseks), sündide arv on napp, rahvastik muutub üha mitmekesisemaks? Miks peab eesti keele räägitavuse väidetava kasvu juures üha enam kokku puutuma olukordadega, kus vestluseks on vaja vene ja inglise keele oskust, sest teine pool riigikeelt ei valda?
Mõne aja eest kirjutas BNS sama rahvaloendust kommenteerides: “Ainult emakeelt räägivad rahvuste lõikes enim venelased. „Eestis elavatest venelastest 40 protsenti ei oska ühtki teist keelt. Eestlaste puhul on sama suhtarv 19 protsenti,“ märkis rahvaloenduse projektijuht Liina Osila. Ja nüüd väidetakse, et eesti keelt oskab 84% Eesti elanikest. Samas on umbkeelsed nii lääne poolt tulnud Kolmanda maailma toidukullerid, ülikoolide ingliskeelsed õppejõud kui ka värskelt saabunud ukrainlased…
Statistikaameti juttu ei kinnita ka kapo uue juhikandidaadi äsja väljaöeldud fakt, et 2016. aastast on moslemikogukond Eestis neljakordistunud, ulatudes nüüd kümne tuhandeni. Veel varem on jõustruktuurid teatanud, et kõigi islamismiohuga riikide kodanike arv Eestis kasvab kiiresti ja moodustunud on kogukonnad. Sisseränne tugevneb, aga eestlaste protsent püsib?
Rahvaloenduse andmetes kahtlemiseks on küllaga põhjust. Juba selleks valmistudes kõlasid meedias hoiatused, sealhulgas ka metoodika osas. Kuidas saab näiteks olla inimesel mitu emakeelt? Üheks emakeele definitsiooniks on see, milliseks keeles inimene mõtleb. Kas on võimalik, et hommikul я думаю ja õhtul juba “ma mõtlen”?
Just sellised rahvaloenduse küsimustikku sokutatud “kalad” lubavad eeldada, et selle ettevõtmise üheks eesmärgiks oli tegelikke protsesse varjata. Nüüd küsitakse kohe: miks peaks keegi seda tahtma? Seda on vaja liberaalsetele valitsustele, kes on algatanud põhjaliku massisisserände ning kardavad tegeliku demograafilise olukorra paljastamist (EKRE üritas Jüri Ratase valitsuses olles neid protsesse pidurdada – meenutagem “maasikasõda”, kus rahvuskonservatiivid takistasid ukraina maasikakorjajate saabumist.)
On ju massiline sisseränne nähtav läbi rassilise ja keelelise rohkuse, eriti Tartus ja Tallinnas; ettevõtjad lausa nõuavad võõrtööjõudu, mille hõlpsamaks sissetoomiseks algatas Reformierakond välismaalaste seaduse leebemaks muutmise; nüüd on Ukraina sõjapõgenike saabumine muutunud riiklikuks kaoseks; vene keelt oskavad ukrainlased saavad selles keeles ka riigikeelt oskamata hakkama ja laiendavad veelgi venestumisprotsesse.
Kõik see peab ju ka statistikas kajastuma, aga ei kajastu – vastupidi, rahvaloenduse andmed näitavad pigem vastupidist. Keda peaks eestlane usaldama, kas oma silmi-kõrvu, või riikliku statistikaameti andmeid? Seejuures oli ühes esimestes BNS-i poolt avaldatud andmestikus puudu eestlaste protsent, küll aga räägiti “põlisrahvastikust”, kelle hulka oli arvatud ka okupatsiooni ajal saabunud ja nüüdseks kinnistunud venekeelne kogukond.
Igal eestlasel on kaks võimalust: kas kuulates ühistranspordis pidevalt “bljäd” uskuda oma kõrvu või kasutada kõrvatroppe ja tänada rahvaloenduse läbiviijaid.
Uued Uudised