Eestis lähtub ainult EKRE veel põhiseaduse preambulist, mis näeb ette eestlaste rahvuskodu säilitamist, kogu muule poliitilisele spektrile jääb rahvusriikluse hoidmine nende tegevuses jalgu ja seetõttu liigutakse üha enam sellest lahtiütlemise suunas.
Kõik poliitilised jõud räägivad mõistagi jätkuvalt eestlusest, eesti keelest ja kultuurist, suveräänsusest ja omariiklusest, aga reaalses elus talitatakse juba ammu vastupidiselt. Eesti Vabariik on rahvusriigina globalistlikule arengule tüliks, Laulva revolutsiooni ideaalidest pole midagi alles ja on vaid aja küsimus, millal keegi võimulesaanutest senisest poliitikast avalikult lahti ütleb.
Laulva revolutsiooni päevil soovis eesti rahvas Nõukogude Liidust lähtuva massimigratsiooni lõpetamist, sõltumatust Moskvast ja iseotsustamist Tallinnas, venestamise lõpetamist ning suveräänset Eesti rahvusriiki. Nüüd veetakse võõrtöölisi sisse otse endisest Nõukogude Liidust, vene keel võtab Eestis taas võimust, suurem osa Eesti seadusandlusest põhineb eurodirektiividel ning eesti keel taandub vene ja inglise keelte varju, Tallinna linnavõimus aga võimutseb vene keel ja meel.
Mõnigi ütleb, et me oleme suveräänsust vabatahtlikult Brüsselile delegeerinud, aga fakt on see, et me ise enam suurt midagi ei otsusta.
Eesti põhiseaduses fikseeritud nõue eestluse hoidmise kohta käib praegu pinda praktiliselt kõigile peale EKRE. Ettevõtjad ja neid esindav minister Sutt ei saa võõrtöölisi sisse vedada. Reformierakonnal pole võimalik Eesti suveräänsust Brüsselisse ära anda ega piirialasid Moskvale loovutada. Multikultirahvas ei saa neegreid ja araablasi kohale tuua ning kooseluseadust rakendada. Venemeelsed ei saa vene keelt teiseks riigikeeleks suruda. Rahvusriigile orienteeritud Eestit on raske globaalsetesse struktuuridesse paika panna, sest kogu Läänes levinud vasakliberaalne ideoloogia on rahvusriiklusega selgelt vastuolus.
Eesti suveräänsust üritatakse juba aastaid lahjendada. Nii räägitakse “Manifestist kõigile Eestimaa rahvastele” kui mistahes rahva õigusest tulla Eestisse ka tänapäeval. Petserimaad ja Narvatagust ära andes üritatakse “lahjendada” Tartu rahu ja sealtkaudu Eesti Vabariigi õigusjärgsust. Laias laastus tahetakse luua riiki, millel poleks aastatel 1918-1940 eksisteerinud ja hiljem 50 aastaks okupeeritud riigiga midagi ühist – siis saab “uude” Eesti vabariiki suruda mistahes laiast maailmast siia imporditud saasta.
Eesti põhiseaduse preambul, oma sinimustvalge lipp (mida üritatakse EL-i tähelipuga asendada), hümn (milles paljudele ei meeldi kolmas salm), rahvusriiklus, suveräänsus ja muu, mis kuulub Eesti Vabariigi juurde, ei meeldi paljudele, kes tahaksid selle pelgalt sümboolikaks taandada või lausa asendada globalistlike märkidega, ennekõike Brüsselist tulenevate föderatsiooni-sugemetega kohustustega. Sestap toimub praegu räige, sageli varjatud sõda kõige rahvusriikliku vastu.
Otsest sõda algatada veel kardetakse – rahval on veel liiga palju meeles iseseisvusideaalid, sestap loodavad globalistid vanema põlvkonna kadumisele ja uuele põlvkonnale, kes on märgatavalt rohkem maailmakodanikud. Praegu susitakse vaikselt, aga ilmselt pole kaugel aeg, mil mingi poliitiline jõud ütleb otse välja, et aitab sellest rukkilillepurusest rahvusromantikast, Eesti pole rahvusriik, vaid multikultuurne maa, kus eestlased on vaid üks osa kõigist; et see riik pole 1918. aastal loodud Eesti Vabariigi õigusjärglane, vaid sootuks uus riik globaalses maailmas, ja et eestlastele jäägu siin tõesti vaid pastlad ja kannel.
Ja selline seisukoht öeldakse välja üsna pea – siis, kui valitsusse pääseb Eesti 200Z, kes ongi ilmselt poliitprojektina mõeldud seda välja kuulutama. Senised võimuparteid Keskerakond ja Reformierakond ning sotsid kõrvalt saavad sellega siis rahumeeli kaasa minna ega pea oma globalistlikku tegevust enam rukkilillepuruga üle puistama.
Ei maksa unustada, et Eesti riiki on vaja ainult rahvusmeelsetele eestlastele – kõigile teistele sobivad mistahes variandid oblastist europrovintsini paremini.
UU