Valitsus veeretab senti, et haridustöötajate palganõudmisi täita ja saeb koera saba tükikaupa, justkui streikivaid õpetajaid mõnitades ja neile näkku naerdes.
Täna leiti lõpuks, et 10 miljoni asemel on olemas siiski 5,7 miljonit, millega loodetakse töötüli lõpetada. Kuid tegelikult on probleemid haridussüsteemis palju laiemad, mida selle mõne miljoniga ei lahenda ja mida tegelikult oli sunnitud tunnistama ka haridusminister Kristina Kallas ise.
Süvenevast kriisist hariduses räägib ka õpetajana töötav EKRE liige Andero Põllu Lääne-Virumaalt, kes on koos ametikaaslastega käinud mitmel korral Toompeal meelt avaldamas.
„Madal palk, suur koormus, vastutusrikas ja närvesööv töö, lisaks õpetaja üha ahtamad õigused ning puudulik tööaja korraldus,“ loetles ta hariduselus valitsevaid probleeme. Kõike neid probleeme süvendavad lastevanemate suured ootused õpetajate suhtes, mis kokkuvõttes viivad alustavate õpetajate varajase töölt lahkumiseni.
Kui noor õpetaja saab haridusele mittevastavat töötasu, kui tehtud ületunnid ei ole tasustatud, reaalne elu põrkab kokku ettekujutuste ja ootustega, siis ongi tulemus käes – õpetajaskond vananeb.
Andero Põllu sõnul on muresid palju. Näiteks toob ta kaasavahariduse probleemid ja nii vaimsete kui füüsiliste puuetega laste osakaalu kasvu. Lisaks on hea hariduse andmiseks takistuseks liiga suured klassid
„Meil puudub karjäärimudel, puuduvad palga- ja ametikoha astmed,“ rääkis Põllu, kelle sõnul puudub ka kohalike omavalitsuste toetus palga osas.
Lisaks õpetajatele valitseb koolides tugipersonali puudus, kelle hulka kuuluvad sotsiaalpedagoog, eripedagoog, logopeed, psühholoog, asendusõpetaja, abiõpetaja jne.
„Seni on riik sõna otseses mõttes liugu lasknud vanemate ja pensionäridest õpetajate peal, kuna nemad ei ole soovinud kõrgemat töötasu ja on seni olnud nõus tegema ka tasuta tööd. Selline mõtteviis ja tööajakorraldus on pärit nõukogude liidu päevilt. Pensionärist õpetaja saab nii pensioni kui palga. Siit ka probleemi alge, miks pensionärist õpetaja kõrgemat palka ei küsi,“ rääkis Põllu, viidates tõigale, et nooremad õpetajad jäävad siin ebavõrsesse rolli.
Ta märgib, et koroonakriis pani haridusele viimase ja põhjapaneva paugu, sest siis lahkusid needki vanad head õpetajad töölt, kelle peal oldi harjutud liugu laskma.
Tähelepanuväärne on selle taustal mittekvalifitseeritud õpetajate osakaalu tõus, neid eelistatakse koolipidajate ja koolijuhtide poolt, sest tööturul olevad kvalifitseeritud õpetajad ei ole konkurentsivõimelised konkureerima mittekvalifitseeritutega.
Nimelt ei pea hariduseta ja kvalifikatsioonita tööjõu puhul sõlmima nendega tähtajatuid töölepinguid, mis omakorda soosib tasuta ja madalama töötasu eest töötegemist. „Teisisõnu, see töötaja, kes on tööst ilma jäämise kartuses kõigega nõus, pantvangistatakse,“ lausus Põllu.
Ta rääkis, et kui teised palgatöölised saavad oma palga kätte 40 tunnise töönädalaga siis õpetaja 50 – 60 tunnise töönädalaga. Siin on mõeldud riigi keskmist ja õpetajate n-ö keskmist palka. „Õpetajatele makstakse akadeemiliste tundide pealt, mis erineb täiskoormuse puhul omavalitsuste puhul 18 – 24 tunnini nädalas, kuigi üldtööaja järgi peavad õpetajad tööd tegema 35 astronoomilist tundi nädalas.
Ja siis imestatakse, miks õpetajad läbi põlevad.
Lahendusena näeb ta mitmeid võiamlusi: suurem miinimumpalk (riigi keskmisest palgast 120 %); kohalike omavalitsuste toetus; diferentseeritud palgad õpetaja karjäärimudelis; kaasaegne tööajakorraldus ja -arvestus; maksimaalne abipersonali kaasamine; riiklikud toetused (nt klassiõpetajatele ja vene koolides eesti keelt emakeelena kõnelevatele õpetajatele); väiksemad klassid; õpetajatele mõeldud soodustused ja toetused (nt tulumaksu vähendamine või eluasemelaenu soodustingimused).