30.06.2021
Kui õpetajatele juurdekasvu ei tule, kukub haridussüsteem peagi kokku.
„Taas tõuseb õpetajate teema. Täpsemalt – õpetajate puuduse teema. Hetkeseisuga on täitmata kümned matemaatikaõpetaja, klassiõpetaja, keeleõpetaja ja muud kohad. Lisaks ripub õhus „kirves“ seoses olemasoleva kaadri vananemise ja noorte pedagoogide pealevoolu vähenemisega. Eelolev sügis on taas kriipsu võrra hädalisem kui eelmine.
Oleks justkui ühe kitsa eluvaldkonna spetsiifiline probleem. Aga vat ei ole! Tegemist on karjuva murega, mis puudutab meid kõiki. Või siis vähemasti peaks puudutama.
Muidugi on meie seas ka selliseid kaaskodanikke, kelle kreedoks on „mina ja täna“. See tähendab, et teda mitte mingil moel ei huvita mitte kellegi teise elu-olu ning ka terve ühiskonna tulevik. Hea meelega selliste isikute mõtetesse ei süveneks ning tahaks loota, et neid on marginaalne käputäis.
Ühe normaalse meelelaadiga inimese jaoks on elementaarsena oluline, mis juhtub homme, järgmisel aastal, kümne ja saja aasta pärast. Mitte ainult tema endaga, vaid ka ühiskonnaga tervikuna. Ole sa liberaal või konservatiiv, parem- või vasakpoolne – kui sa just päris moraalne värdjas ei ole, siis läheb sulle vägagi korda, mis hakkab toimuma sinu laste, lastelaste ja lastelastelastelastega.
Kui võtame nüüd eelduseks, et meie ühiskonna (rahva, riigi) tulevik on siiski tähtis, siis kas on võimalik välja mõelda midagi, mis tänastes tegevustes oleks tulevikku arvestades olulisem ja määravam, kui haridus? Või teisiti väljendudes – kui me nüüd ja praegu ei panusta haridusse, kas mistahes muudel investeeringutel ja arendustel on tulevikku silmas pidades üldse mõtet?
Veel üsna hiljuti oli meedia täis nutulaulu sellest, kuidas pandeemiast tingitud distantsõpe halvendas meie laste õpikvaliteeti. Ja mitte keegi neist nutjatest ei paistnud mõistvat, et laste õpitulemused järjepidevalt halvenevad juba aasta(kümne)id, kuna ei ole piisavalt õpetajaid ning olemasolevad pedagoogid on sunnitud rühmama liigse koormusega, mis EI VÕIMALDA kvaliteetset tööd teha.
Lauri Leesi on öelnud, et õpetaja loomulik töökoormus on neli ainetundi päevas. „Kui ma annan viienda tunni, on see juba palju nigelam tund. Kuues tund on väga vilets tund. Seitsmes – olematu! Neli ehtsat tundi anda on sama, mis laduda kaheksa tundi müüri – need on omavahel võrdsed.“
Et kätte saada kehtivat pedagoogi miinimumtasu, peab õpetaja töötama täiskoormusega, mis on 7 tundi päevas. Seega on juba eos nö stsenaariumisse sisse kirjutatud, et hädist palgamiinimumi saav õpetaja teeb suures osas viletsat tööd, kuna lihtsalt muud võimalust ei ole.
Kas sa tahaksid, et sinu maja, sinu kodu ehitaksid töömehed, kelle jalad liigrängast rassimisest tudisevad ja silmad on magamatusest udused? Kas julgeksid sel moel üle jala valminud majas üldse elada? Aga just sellised „töömehed“ ehitavad sinu lapse tulevikku. Mitte et nad ei tahaks, mitte et nad ei oskaks – neile EI ANTA võimalust korralikku tööd teha.
Kui absoluutne (loodetavasti) enamus ühiskonnast on huvitatud edukast ja õnnelikust tulevikust oma järeltulijatele ning sellest tulenevalt on järelikult ka huvitatud võimalikult mitmekülgsest, arenenud ja kvaliteetsest koolisüsteemist täna, siis seda enam peaks sellist huvi tegudega välja näitama riigivõim.
Loomulikult taandub kõik praktikas raha peale. Korraliku hariduse andmine, korraliku kooli ülalpidamine neelab raha. Et seda raha oleks piisavalt, tuleks see võtta millegi muu arvelt. Ja siin ongi põhimõtteline valikukoht, prioriteetide järjestamise koht.
Lühidalt – millest me oleksime nõus oma järglaste tuleviku huvides loobuma? Valikukoht on see nii valitsuse kui ka meist igaühe jaoks.
Olen sellest palju mõelnud iseenda seisukohalt ja olen leidnud hulga punkte, millega koheselt nõus oleksin.
Oleksin nõus prügi äraveo eest maksma kaks korda rohkem. Oleksin nõus elektritariifi tõstmisega näiteks 1-2%. Oleksin nõus tasuta transpordi kaotamisega. Oleksin nõus ka tulumaksu tõstmisega protsendi võrra. Ja veel nii mõnegi sarnase lisakuluga oleksin nõus. Aga AINULT sellisel juhul, kui KOGU see raha läheks õpetajate palkadeks ja muudeks OTSESELT koolielu kuludeks.
Omaette eetiline küsimus on hariduse ANDJATE ja hariduse KORRALDAJATE tasustamise käärid. Oleme kuidagi iseenesest hakanud arvama, et õpetajat motiveerib põhiliselt missioonitunne. Koolisüsteemi laiemalt korraldajate puhul me seda mingil põhjusel ei eelda. Nende motiveerimiseks on vaja raha. Ja SEE raha leitakse.
Haridusministeeriumis on muu hulgas olemas alus- ja põhihariduse osakond. Sealsete „spetsialistide“ ja „nõunike“ põhipalk on vahemikus 2000-2600 euri. Terve ministeeriumi ametnikkonnast leidsin ühe ametniku, kelle palk on 1900, kõik ülejäänud saavad rohkem (mõned oluliselt rohkem). Kõik seega priskelt üle riigi keskmise. Reaalselt lastega tegelevad ja haridust andvad pedagoogid isegi ei unista sellistest numbritest.
Leidsin HM palgaandmete tabelist ka 3500-se põhipalgaga hariduse erisaadiku ametikoha, kelle põhiülesandeks on „Eesti edukate haridusteenuste turundamine maailmas“, sest Kersna sõnul „Eesti on maailmas hariduse lipulaev“(!).
Kas valitseb mingi totaalne silmaklapistatud kanapimedus?
Meenub Asimovi Asumi-sari, kus Galaktikaimpeerium juba sajandeid alla käis, degradeerus ja lagunes, kuid keegi seda ei märganud. Kui see lõpuks kõigile ilmseks sai, ei olnud enam vähimatki võimalust midagi päästa, inerts oli liiga suur.
Eesti koolis näib toimuvat samasugune aeglane kollaps. Ja kui see ükskord nii ilmne on, et enam ei ole võimalik toimuvat eirata, siis on „rong läinud“ – õpetajaid enam ei ole, hulk koolimajugi kadunud. Haridussüsteem ei ole midagi sellist, mida saaks hurraa-hüüete saatel nädalate või kuudega taas püsti ajada.
Kui me täna ei tee seda, mida oli hädasti vaja teha eile, siis homme on juba lootusetult hilja.
Täna me mitte kuidagi ei leia puuduvaid kümneid miljoneid selleks, et 30-40 aasta pärast asustaks meie maad targad eestlased. Ja samal ajal leiame sadu miljoneid, et investeerida infrastruktuuridesse, betooni ja rauda, mida 30-40 aasta pärast hakkavad kasutama lollid eestlased.
Kas sellise matemaatika võigas jätkusuutmatus tõepoolest silma ei torka?“
Priit Tali, kolumnist