10.11.2020
Opositsioon on riigi elu ummikusse jooksutanud. Pilt on illustratiivne.
Üks naljalugu algab küsimusega, et mis vahet on jaapanlasel ja venelasel (mõeldud pole mitte kogu rahvust, vaid Žirinovski ja Zjuganovi moodi nõukogude ajupesuga tegelasi, keda näeb saates “Võimalik vaid Venemaal)? Vastus kõlab, et kui naaber ostab uuema automudeli, võtab jaapanlane lisatöökoha, et veelgi parem masin osta; sovjettvenelane aga läheb ja peksab naabri auto sodiks.
Just sellise nõukogulase kombel on vähemalt viimased poolteist aastat (ja ka enne seda) käitunud reformaritest ja sotsidest koosnev opositsioon. Lootuses, et käest libisenud võim on tagasikrahmatav, on kogu nende aur läinud ainult destruktiivsele lammutamisele, lootuses valitsus ja eriti EKRE hävitada.
Viimastest valimistest saati on otsitud intriige, puhutud üles skandaale, nokitud pisiasjade kallal, algatatud umbusaldusi, kutsutud ministreid turmtule alla ja nii edasi. Poolteist aastat ainult tuima peaga vastu seina tagumist ja ei midagi loovat.
Esmaspäevasel Martin Helme umbusaldamisel ajasid paljud saadikud näpuga paberilt järge, et ülitäpselt edasi anda saates “Räägime asjast” kõlanud sõnu. Vihjati koguni stenogrammile. See tähendab, et suur hulk inimesi töötab pühapäevasel puhkepäeval kella 11-ja 12 vahel ning tunde pärast seda neile vastiku saate kallal, et sellest intriige leida.
Jääb üle vaid imestada sotside ja Reformierakonna naissaadikute, eriti Kaja Kallase vaimse vastupidavuse üle – olla kuid ja aastaid sellise vihkamise ja intriigide punumise sees pole lihtne. Aga kes ütles, et sõnnikulaotamine peab naisele kerge olema? Nad on kasutusele võtnud isegi naiseliku relva, pisarsilmi küsimise: kas sul tõesti häbi pole?
Kõik see võinuks olla teisiti – opositsioon saab ennast näidata ka asjalikuna. Sotsidel on (teenimatult) küljes kuvand, et nemad on sotsiaalse poole eest hoolitsejad. SDE võinukski keskenduda Eestimaa inimeste toimetuleku eest võitlemisele – neil on selleks tohutu pagas, sealhulgas näiteks selle ala asjatundja Helmen Kütt. Sotsid aga on Indrek Saare juhtimisel keskendunud hoopis geirevolutsioonile.
Reformierakonnas on (veel) helgeid päid, kes võinuks seadusandjad üle ujutada heade eelnõudega, mis viivad Eesti edasi – oma ihupresidendi ja ihumeedia abiga võinuks need ilusad ideed suureks võimendada ja näidata kõigile, kui hakkajad nad on. Aga ei, kogu oma võimsa toiduahela ja oskused-teadmised pani Reformierakond valitsuse hävitamise teenistusse. Isegi ettevõtjate toetusest on reformarid osanud suuresti lahti saada, sest nende sõnum on ainult üks: vaadake, kui tublid me olime oma valitsemise ajal, andke meile võim tagasi ja saate jälle “nokka kasta”.
Uued Uudised ei taha punuda vandenõuteooriaid, aga ajuti tundub, et Reformierakonna taga on keegi suurem ja targem, kes oskab poliittehnoloogilisi nõkse ja infosõdade pidamist – niipea kui üks rünnak EKRE vastu vaibub, järgneb väike hingetõmme ja tuleb kohe järgmine. Ise oma ajude peal nad sellist sõda pidada ei suudaks, pigem aetakse õpikust järge ja kuulatakse suuniseid.
Ainult et mingist punktist on kogu see lammutusmehhanism üle kolksatanud ja töötab nüüd tühikäigul. Esmaspäevane umbusaldusavaldus näitas, et ka sotsid ei uskunud enam sellesse, Reformierakond aga jäigi poliitmaastikule maha, tardunud grimassiga enda ette jõllitama.
UU
