09.01.2021
Opositsioon tegi midagi, mis võib neile endile kord tagasi tulla, kui see normaalseks tunnistatakse.
„Hetkel käib kummaline ja hirmutav trall opositsiooni „ettepanekute“ ümber. Loomulikult ei ole siin tegemist mingite reaalsete ettepanekutega, ka „ette panijad“ ise ei varjagi, et kogu aktsioon on ühemõtteliselt seadusetühiku ärakasutamine koalitsiooni tegevuse takistamiseks. Täpsemalt – blokeerimiseks.
Tõenäoliselt saab ka kõige rumalam inimene aru, et kui parlamendi enamuse töö ja teovõime on ära nullitud, siis ei saa kuidagi eeldada, et parlament tervikuna normaalselt töötaks. Seega blokeeritakse reaalsuses kogu seadusandliku võimu toimimine.
Hüva, see arvatavasti ei ole opositsiooni otsene eesmärk, kuid nad on sellega nõus ja selleks valmis, peaasi et saaks halvatud koalitsiooni ja valitsuse töö.
Kuna seadusloojad on kunagi vähese ettenägelikkuse tõttu selle lünga näpuveana sisse lasknud, siis siiani on sellise destruktiivsuse toimumist takistanud vaid poliitiline ja üldinimlik kultuur. Tänaseks on see viimane takistus kõrvale lükatud.
Siin on aga üks asjaolu, millega opositsioon vist ei ole arvestanud.
Ei ole ju mingi saladus, et Reform ihkab võimule tagasi tulla. See on ka absoluutselt loomulik ja arusaadav. See on iga poliitilise jõu normaalne eesmärk.
Kui nüüd kujutleda, et järgmiste valimiste tulemusel õnnestubki oravatel valitsus moodustada, mis siis juhtub?
Nagu nad ise teavad, on opositsioonil olemas küll ebaeetiline, kuid siiski jokk-võimalus valitsuse tasalülitamiseks. Nemad ISE kõrvaldasid selle kasutamise eest viimase kultuurilis-moraalse tõkke. Ja kui järgmises parlamendis on näiteks Isamaa või EKRE opositsioonis, kas on mingit põhjust uskuda või eeldada, et nad on selleks ajaks opositsiooni „salarelva“ unustanud?
Kuidas kujutab näiteks Kaja Kallas ette riigi juhtimist või seadusloomet, kui opositsiooniliikmete printeritest tuleb tuhandete viisi muudatusettepanekuid kõigile koalitsiooni eelnõudele? Kui tõhusalt ja tulemuslikult oravad riiki sellises olukorras juhtida saaks ja peamine – kuidas nad end seejuures tunneksid, teades et NAD ISE on sellise tegevuse ellu kutsunud ja „normaliseerinud“?
Põhimõte „aga tema tegi ka“ on muidugi lapsik ja idiootlik. Kuid elu näitab, et enamik meist liigagi sageli selle järgi käitub. Kui keegi mingi sigadusega otsa lahti teeb, siis on enam kui kindel, et olukorra muutudes on tema enda vastu just seesama sigadus tunduvalt kergemini tulemas.
Kui pretsedent on kord juba loodud ja nö „õnnestunud“, siis on kehtestatud ka eeskuju, millele teisedki tulevikus hoopis lihtsamalt järgnevad.
Oravad ja sotsid võiksid pisut pragmaatilisemalt tulevikku vaadata ning mõelda, kas selle Pandora laeka avamise loogilised tagajärjed neile ikka meeldiksid. Või on Kaja Kallas lõplikult lootuse kaotanud kunagi võimule tõusta ning püüab nüüd hävitada nii kuis jõuab ilma tulemustest hoolimata? Sõdadest tuntud põletatud maa taktika?
Kujutleda võiks lisaks ka olukorda, kus riigieelarve kontrolli erikomisjoni istungitel tõusevad kordamööda püsti Valge ja Kokk ning pidurdamatult ja lõputult, korralekutsumisi eirates peavad kõnesid täiesti suvalistel teemadel. Ja seejärel lähevad meediasse halama, et REFORMIERAKONDLASE Ligi juhitavas komisjonis ei toimu midagi sihipärast ega konstruktiivset. Eks komisjoni juht ju vastutab?
Kas riigivõimu tahtlikust takistamisest saadav hetkeline emotsionaalne rahuldus pikemas perspektiivis ikka on takistajatele endile kasulik? Libe, väga libe tee, kodanikud opositsionäärid.“
Priit Tali, kolumnist