12.01.2020
Rahvusvaheline õigus muutus väärtusetuks pärast seda, kui Putini-Venemaa asus piire nihutama.
Viimased sündmused Iraani ümber näitavad taas, et maailm pole enam endine – veel kümme aastat tagasi oleks selle tagajärjed ehk teistsugused olnud.
Mart Helme on juba pikemat aega rääkinud sellest, et külma sõja järel tekkinud rahvusvahelise õiguse mõõde enam suuresti ei kehti, maailmas on tekkinud uued jõujooned ja käib mõjualade ümberjaotamine, ning kõik riigid, eriti just väikesed, peaks vajadusel olukordi ümber hindama.
Sellest oli ilmselt kantud ka rahvuskonservatiivide jutt Soome vasakpöördest Sanna Marini näol ja Bundeswehri ohtlikust nõrkusest NATO kontekstis.
Kui jälgida Marko Mihkelsoni, Urmas Paeti, Kaja Kallase, president Kaljulaidi ja teiste opositsiooni inimeste jutte, siis nemad rõhuvad valitsust kritiseerides sellele, nagu peaks Eesti raudnaelana kinni hoidma senistest liitlassuhetest ja mistahes kahtlemine on kuritegu.
Liitlassuhetest peab mõistagi kinni pidama, aga need on juba ise paigast nihkunud. NATO liige Türgi teeb tihedat koostööd alliansi peamise reaalse vastase Venemaaga ning Saksamaa arendab kriitikast hoolimata majanduskoostööd Kremliga, soovides ka sanktsioonide leevendamist. USA ja Euroopa Liit on üksteisest eemaldunud, Brexit tähendab uusi suhteid Londoni ja muu maailma vahel ning EL-is on olulisi sisetülisid.
Senini rahvusvaheline õigus enam ei kehti. Venemaa võttis endale õiguse jõuga piire Krimmis ja Donbassis muuta, Türgi leiab õige olevat kodumaiste kurdide allasurumise nimel nende rahvuskaaslasi ka naabermaades rünnata, Hiina on kuulutanud Lõuna-Hiina mere oma sisejärveks, Iraan tegutseb sõjaliselt kogu Lähis-Idas (näiteks Jeemeni huthide ja Liibanoni Hizbollah toetamine) – senistest piiridest ja kokkulepetest ei tundu enam keegi hoolivat.
Kõik see viitab olulistele muutustele rahvusvahelises poliitikas ja jõujoontes ning sel puhul on oluline sujuvalt välispoliitikaid vajadusel ümber hinnata. Opositsioon, eriti aga Reformierakond, kes elabki stagnatsioonis, aga tahab kivistunult endistes diplomaatiates elada.
Ühelt poolt viitab see suutmatusele ja tahtmatusele maailmas toimuvate muutustega kaasa minna ning teisalt Saksamaa ja Brüsseli sabas sörkimise jätkamist juhul, kui opositsioon taas võimule saaks. Kuna maailm aga muutub sageli üleöö, siis on selline poliitika ohtlik.
Kinni peaks pidama neist liitlassuhetest, mis toimivad, ning üle vaatama need, mis on ainult deklaratiivsed. Praeguse valitsuse välispoliitika on muutunud rohkem olukordi arvestavaks.
UU