Opositsioon, riigipea ja meedia ületasid palju õigusriigi punaseid jooni

Viimaste “ministrisündmuste” taustal on päevakorda tõusnud terve rida eetilisi küsimusi, mis ulatuvad kaugemale kui ühe ministri isik.

Oletagem, et poliitik saab mistahes kahtluse. Siis peab sellega tegelema politsei, mitte aga kõrvalised isikud. Eestis algatas süüdimõistmise meedia, kes tegi selleks dessandi Rakverre, otsides seal, nagu ütleb üks menufilm, “maa alt ja maa pealt, sõprade ja vaenlaste seast”, vihjeid Marti Kuusiku väidetavate tegude kohta.

Ajakirjandus, kes hakkas just ennast tagakiusatute rolli seadma, tormas ühe inimese tutvusringkonda puistama, kusjuures neile kõlbasid kõik, kes midagi lobiseda võisid. Kogu lugu tekitab ohtralt eetilisi probleeme.

Miks ei astu üldsus vahele, kui sellistesse mängudesse tõmmatakse lapsed? Kunagi kirjutati peaminister Andrus Ansipi lastest, kel olevat raske, sest nad kuulevad, kuidas isa sõimatakse. Miks Kuusiku pere lastest keegi ei hooli?

Vastus on teada – meediale on vaja Pavlik Morozoveid. Nad on pannud mitme poliitiku lapsed oma vanemate vastu ränke sõnu ütlema. See, mis ühest perest pärast nende ablast pidusööki saab, raisakulle ei huvita.

Kindlasti on olemas oht, kus ajakirjandus hakkab nautima on võimalust malelaua nuppe liigutada ja suunata protsesse, mitte vahendada neid. Eestis on see piir juba ületatud.

Süütuse presumptsioonist on juba nii palju räägitud, et seda pole mõtet üle rääkida – Eesti paljukiidetud “kallutamata” ajakirjandus püstitas inkvisitsioonilõkke veel enne kui seadusetäht kohale jõudis, ja viskas inimese sinna sisse. Reformierakondlased, sotsid ja kogu sallivusleer karjus kõrval vaimustusega – nagu Metsik Lääs, kes nõuab tõrva, sulgi, redelit ja mister Lynchi!

Kommentaare kogu loo kohta tuleb ohtralt ja järjekordselt tuletatakse meelde Keskealist Valget Heteromeest, keda on vaja hävitada. See, et ta on pereisa, tuleb boonuseks, sest nii saab kogu traditsioonilise pere tappa. Enesekaitsevõimalus praktiliselt puudub, sest Üleminkvisiitoriks on president.

Isasid on juba sisuliselt võimatu kaitsta – nad ongi tehtud märklauaks, mille pihta iga roju kõmmutada võib. Ühiskonnas on sügavalt juurdunud arusaam “Kus suitsu, seal tuld”, ja inkvisiitorid õhutavad seda arvamist aina takka. Põhimõte on selles, et isegi kui laimukampaaniaga inimest hävitada ei õnnestu, jääb pisut soppa ikkagi külge. Kaaskodanikud vaatavad “vabastatud süütõendite puudumisel”-inimest ikka kahtlustava pilguga – ju seal ikka midagi oli.

Sama põhjalikult kui uuritakse süüdistusi vägivallatsemises, tuleb uurida juhtumit vastupidise nurga alt – kas pole tegu mitte ettesöödetud laimuga, sest ühiskonnale nii valusad teemad, nagu naise ja lapse peksmine annavad võimaluse seda teemat kättemaksus kasutada. Eriti tähelepanelik peaks olema siis, kui see algab kuulujuttude tasemelt või sotsiaalmeediast – siis tuleb vaadata nii usutavuse kui ebausutavuse positsioonilt.

Isegi kui kõnealuses süüdistuses ka midagi leitakse, on Eesti ühiskond juba paljudest punastest joontest üle astunud – ühiskondlik mõrv sooritatakse juba enne justiitssüsteemi otsust ning demokraatia kõrvaleheitmine ja seaduste väänamine on “püha ürituse” nimel lubatud. Õigusriiki rünnatakse valitsusväliselt, opositsioonist ja riigipea poolt. Eestis siseelu viiakse Euroopasse kätte, et kujundada siin toimuvast räige pilt ja saavutada surve valitsusele.

Väga oleks vaja vastutamise tugevdamist, seda eriti meedia ja poliitikute puhul – kui süüdistused kinnitust ei leia, tuleb kohtutee jalge alla võtta. Rõivas pole veel vastust andnud Vao vahejuhtumi süüdistuste eest; mitmed endised ja praegused võimupoliitikud pole ühiskonna ees vabandust palunud selle eest, et tõttasid hukka mõistma Mary Jordani olematuid ründajaid ja nii edasi. Nende puhul justkui lihtsalt võib laimu loopida, tagajärgi lihtsalt pole!

Seadused peavad universaalsed ja kehtima kõigile. Eesti on õigusriigi juurest juba loomade farmi taganenud, kus kõik on võrdsed, aga paljud on veelgi võrdsemad. Nii jõuame kohtumõistmises varsti troikadeni.