30.03.2020
Vandenõud tunduvad pärinevat nende uste tagant.
Opositsioon üritab praegust eriolukorda ära kasutada valitsuse vastu umbusalduse äratamiseks, samas kui valitsus on tegutsenud täiesti läbipaistvalt.
Sotsid ja reformarid koos viljakiisleritega serveerivad eriolukorda sellisel moel, et kohe-kohe kasutab valitsus situatsiooni ära ja hakkab kõiki vabadusi piirama, et siis ainuvõimu kehtestada. Umbes nii, nagu oli märtsil keskel levinud libauudises, mille järgi pidi mingil päeval kell 16 tulema pressiteade, et Tallinn suletakse kaitseväe ja teetõkete abiga ning mitte keegi ei pääse enam sisse ega välja. Ehk siis valitsus haaraks võimu nagu Pätas ja Laidoner 1934. aasta 12. märtsil (mis praeguse kolmeparteilise valitsuse puhul ei tuleks kõne allagi ega hakkaks ka tööle).
Tegelikult tegutseb valitsus küll eriolukorra tingimustes ja piiranguid kehtestades, aga alati avalikult ja ette teatades. Nii teatati juba eelmisel nädalal, et alates esmaspäevast muudetakse Saaremaal ja Muhumaal inimeste liikumispiirangud rangemaks, et kohapealse kroonviiruse levikut senisest tugevamalt piirata, inimesed peavad püsima kodus – väljas tohib käia vaid loetud tingimustel ja kaasas peab olema isikut tõendav dokument.
Vastavalt siseministri taotlusele kasutab politsei- ja piirivalveamet (PPA) esmajoones kohalikke kaitseliitlasi koos sunni kasutamise õigusega täiendavate liikumispiirangute kehtestamiseks saartel kuni eriolukorra lõpuni, hoiatati uudises.
See näitab, et valitsus ei aseta inimesi üleöö fakti ette, vaid jätab aega nii ettevalmistamiseks kui ka demokraatliku riigi järelvalveinstitutsioonidele reageerimiseks.
Sama oli ka valitsuse hoiatusega Euroopa Nõukogule – Eesti suursaadik saatis 20. märtsil vastavalt Euroopa Inimõiguste konventsiooni 15. artiklile teavituskirja, milles teavitas koroonaviiruse pandeemilise leviku tõttu eriolukorra lahendamiseks kehtestatud piirangutest Eestis.
See uudis leidis tugevat kriitikat opositsioonilt, sellega kaasa jooksvalt peavoolumeedialt ja ideoloogilistelt institutsioonidelt nagu inimõiguste keskus. Tegelikkus oli nende väidetule vastupidine – Eesti ei piira midagi salaja, vaid teatas kogu maailmale avalikult, et tehti selline otsus, millega võivad kaasneda teatud muudatused.
Valitsus tegutseb eriolukorras just nii, nagu peab – raske pandeemia olukorras tehtavad kitsendused jõuavad inimesteni ja laiema maailmani õigeaegselt ja selgitavalt, nagu demokraatlikus ühiskonnas (mida tabavad samuti katastroofid) kombeks on.
Riigipöördest unistab hoopis opositsioon – kui õnnestub, siis nende-poolselt, kui aga mitte, siis valitsust ebademokraatlikuna kujutades ja siis matrossovlikult “demokraatia päästjana” esinedes.