03.12.2020
Riina Sikkut
Enamik skandaale, mille Reformierakonna ja sotside opositsioon algatab, on seotud sellega, et neid ähvardab mingis sektoris monopoolsest seisundist ilmajäämine.
Viimaseks selliseks juhtumiks oli rahaeraldus elujaatajate organisatsioonile Elu Marss. Liberaalne-vasakpoolne leer on harjunud sellega, et rahastatakse ainult nende ideoloogilisi MTÜ-sid (feministid, LGBT, inimõiguslased jt.) ning kui nende rahastust tõmmatakse koomale ning raha saavad ka traditsionalistide ühendused, on kohe kisa lahti.
Sama on ka hädaldamisega ajakirjandusevabaduse kadumise ümber. Suurem osa peavoolumeediast, sealhulgas ka ERR, on liberaalide kontrolli all ning edastab vaid nende ideoloogiast lähtuvaid uudiseid, ning kui rahvuskonservatiivid nõuavad rahvusringhäälingus tasakaalustatud kajastusi, algab kohe jutt kallaletungist vabale ajakirjandusele.
Nii on ka rahvahääletustega, mida praeguses poliitilises situatsioonis, kus vasakliberaalne leer on opositsioonis, on neil raske kontrollida ja mõjutada, rahva tegelik arvamus võib referendumil väga kindlalt selguda, ning seetõttu on nende löök suunatud sellele, et rahvahääletus mehe ja naise abielu ainuõigsuse üle täielikult nurjata.
Reformierakonna valitsemise ajal allutati kogu poliitiline ja ühiskondlik maastik liberaalsele ideoloogiale. Nüüd on EKRE juhtimisel asutud taastama pluralismi, arvamuste paljusust, ning liberaalid ja vasakpoolsed on sellest marus.
Ühiskonnas on nüüd jõud, kes ei laula kaasa euro-oode, vaid julgeb kahelda EL-i demokraatlikkuses, siin on leer, kes tahab hoida traditsioone ja mitte minna kaasa suurema vasakpoolse lammutustööga, ja nii edasi – kuna liberaalid peavad nüüd oma seisukohti kaitsma ega saa neid lihtsalt heast peast kohustuseks teha, on neil jänes püksis.
Seega ei toimu Eestis midagi hirmsat, vaid tegelik demokraatia hakkab tagasi tulema – see, mis lubab arvata ka teisiti, kui see on liberaalide poolt ette kirjutatud.
UU