09.04.2020
Praegu on paljudel sügav kahtlus tähelipu lehvimise osas tulevikus. Pilt on illustratiivne.
Inimeste juures hinnatakse oskust olnust õppida – tundub, et paljudel Eesti eurokraatidel seda omadust pole.
Eesti Päevaleht on kokku võtnud “oma ala asjatundjate” jutu selle kohta, mis hakkab maailmas toimuma pärast koroonaviiruse taandumist ja laias laastus arvavad need inimesed, et maailm pärast seda vaid “peenhäälestab” ennast.
Nii küsitakse ühe küsimusena: “Kas Euroopa Liidu lõpp on lähedal või liit hoopis tugevneb?”
Eesti asesaadik Euroopa Liidu juures Marten Kokk räägib, et pärast esmast virvarri olevat järjest tekkinud riikidevahelise solidaarsuse näiteid ja loetleb üles rea juhtumeid, kus keegi on kellelegi varustust andnud. Kas EL-i kogu jõud ongi kaootilises saadetiste jagamises?
Mis aga saab sellest, et EL pole jõuliselt reageerinud, vaid lohiseb sündmuste sabas” et liidu sees on tõsised vastuolud, näiteks Itaalia abistamisel; et rahandusministrid istuvad öö otsa ilma tulemusteta, et siiani pole rahastamises veel kokku lepitud jne? Kõik see näitab, et liit ei toimi ja see, et keegi kellelegi meditsiinivarustust tarnis, näitab vaid seda, et midagi õrna solidaarsust ikka veel järel on.
Jaak Aaviksoo arvab, et „Euroopa osutub pigem tugevamaks, kui praegu tundub, Hiina jälle pigem demokratiseerub, kui tugevdab oma senist tsentraliseeritud riigimudelit.” Mis annab aluse sellisteks arvamusteks – näiteks et Hiina muutub demokraatlikuks, rääkimata Euroopa tugevnemisest? See on Aaviksoo isiklik arvamus, mille väitmiseks pole mingitki tausta.
Kõigil selles jututoas osalenutel on ainult isiklikud arvamused, mida tegelikkus kuidagi ei toeta. “EL-i liidritel on väga tugev üksmeel, et on vaja midagi koos teha, ja arusaam, et tuleb asju teha koordineeritult,” ütleb Euroopa Komisjoni liikuvuse ja transpordi peadirektoraadi peadirektor Henrik Hololei. Millegipärast pole aga seda reaalses elus näha, kui Itaalia peaminister Giuseppe Conte ütleb Euroopa Komisjoni presidendile Ursula von der Leyenile: “Su mõtted pole Euroopa väärilised!”
Kadri Simson ütleb, et „Nüüdseks on eurooplased pärast esialgsest šokist toibumist juba oma järeldused teinud ning näiteid teiste aitamisest on küll, rääkimata Euroopa Komisjoni ja nõukogu ühistest sammudest.” Taas üks liigoptimistlik väide, sest toimuv ei kinnita sellest midagi muud, peale šoki, millest ei olda toibutud.
Kliimaküsimuses ollakse märgatavalt ettevaatlikumad, seda, et Greta Thunbergi hüsteeria jätkub, väga ei usuta, räägitakse vaid investeeringute seotusest kliimalepetega.
Andrus Ansipit tasub tunnustada arvamuse pärast, et pärast kriisi rahvusvaheline tööjaotus suuresti taastub, kuid see saab märkimisväärse tagasilöögi. „Nii tihedat majanduste läbipõimumist, nagu oli kriisi eel, me enam ei näe. Isevarustatuse põhimõte nagu ka varude soetamine tõuseb rohkem au sisse,” tõdeb Ansip.
Hololei arvab samas, et me polevat võimelised üksi toimima, tarneahelad ja süsteemid on niivõrd läbi põimunud. “Alguses võid teha karme otsuseid ja piirid kinni panna, kuid üsna pea tajud, et oled teistega niivõrd palju ühenduses ja pead ikkagi nendega ka arvestama,” lisab ta.
Samas ei võta Hololei arvesse seda, et maailm võib selle kriisi peale hakata hoopis tootmist kontsentreerima, nagu tegi Trump pärast võimuletulekut, kui tõi tootmise üle maailma tagasi Ameerikasse. Seda enam, et need tarneahelad näitasid oma haavatavust, nagu kogu rahvusvahelise kaubanduse süsteem – seda tuleb oluliselt reformida.
Kogu see kamp eurotegelasi räägib puhast udujuttu, et õigustada EL-i katastroofilist mittetoimimist esimeses suuremas ülemaailmses kriisis. Selleks, et maailmas toimuvast tegelikku pilti saada, ei maksa seda küsida paandunud eurokraatidelt, kes kiidaksid euroliitu ka kaks minutit enne selle ametlikku laialiminekut – nagu on siiani alles Nõukogude Liidu ülistajad.
Mis aga puutub Euroopasse, siis ta ehk tugevnebki, kuid kindlasti mitte Brüsseli teljel ja Junckerite-Merkelite juhtimisel, vaid mingis uues võtmes, kus oluline roll on Ida- ja Kesk-Euroopal.