09.06.2020
Raamat, mis jutustab orjakaubanduse tegelikust tagapõhjast.
Praegu süüdistavad mustad valgeid orjaaegades ja valged raputavad endale tuhka pähe – tegelikult aga oli tegu valgete ja mustade ühisprojektiga.
Malcolm Cowley ja Daniel P. Mannixi raamat “Mustad lastid. Atlandi orjakaubanduse ajalugu 1518-1865” avab väga eredalt selle nähtuse tausta – eurooplaste laevad seilasid rannikufaktooriatesse, kuhu kohalikud valitsejad vedasid kokku nii oma alamaid kui ka sõjakäikudel vangistatuid. Maha müüdi koguni oma pere liikmeid, eriti kui nood ohustasid valitseja võimupositsiooni.
Teine orjakaubanduse suund kulges Araabiasse, kuid sellest on siiani vaikitud – ka araablased on “rassistid”. Mustanahalise Lõuna-Sudaani aastakümnete pikkune ülestõus Sudaani araabia keskvalitsuse vastu tekkis just vastastikusest rassivaenust ja lõppes mustade riigi väljakuulutamisega 2011. aastal – nüüd sõdivad neegrid Lõuna-Sudaanis isekeskis.
Kui ameeriklased Iraaki Kuveidist välja tõrjuma läksid, siis ei tahetud interventsioonivägedesse võtta naisi ja musti – esimesi seetõttu, et piirkonna maades käivad naised kaetult ja ei ole ühiskonnas nähtavad, teisi aga seetõttu, et paljud araablased näevad neis endiselt madalamat rassi. Kummagi puhul ei tahetud kohalike arusaamu häirida.
Tõsiasi aga on see, et ebainimlikus orjakaubanduses osalesid ka aafriklased ise. Ameerikas vabaks lastud orjad aga lõid 1847. aastal Aafrikas oma riigi Libeeria, ning valitsesid üsnagi rassistlikult kohalike põliselanike üle kõvasti üle saja aasta.
Praegu võiks orjakaubanduse eest vabandada ka kõigi Musta Aafrika riikide liidrid, sest Musta Mandri eliit sai oma alamate müügist suuri isiklikke kasumeid.