20.05.2018
Kalevipoeg kündmas.
Otsetee orjameelsusest vabanemiseks on uhkustunne selle üle, et me oleme üks ja ainus eesti rahvas!
Eestis on 700-aastasest orjapõlvest ja orjameelsusest ikka juttu olnud ja nii see ilmselt ka jääb, sest vaba rahva nägu me enam ei ole — selle taastamiseks tuleb selg sirgu ajada. Seda ka suhtumises iseendasse.
Ilmselt paljud ei hoomagi seda, kuidas me piitsahoobi ootel ise küüru tõmbume, sageli veel enne, kui keegi rooska kavatseb anda. Alaväärsuskompleks istub Eesti rahvas sees, sest me tunnistame endiselt isandaid enda üle.
Orjameelsuse eredaks näiteks on nn sallivuslased, kes sõimavad vaat et kogu rahvast rassistideks ja võõravihkajateks, ise seejuures aina lisanduvatele neegritele osutades — need on ju toredad inimesed, me peaksime neile uksed valla tegema! Ainult et need “toredad” mustanahalised saavutasid selle, et matšeete, algselt suhkruroo raiumiseks mõeldud suur nuga, sai just nende genotsiiditegude tõttu nimetuse “XX sajandi massihävitusrelv”.
Tallinna linnapildis võimust võtvate neegrite kodumaal, nagu Rwandas, Burundis. Kongos, Libeerias, Sierra Leones ja paljudes teistes riikides raiuti ja raiutakse sadade tuhande inimeste päid suurte nugadega maha ja nüüd on nemad äkki “toredad abivajajad”, keda “rassistlik” Eesti rahvas peaks avasüli tervitama! Kas me ikka teame, kui paljud neist mustadest noormeestest kodumaal matšeetet vibutanud on?
Orjameelsus, õigemini küll sulase-peremehe suhe paistab välja ka Eesti tegutsemisest Euroopa Liidus. Meie ametlik propaganda räägib jätkuvalt sellest, kui palju me oleme Brüsselist raha saanud, kui tänulikud me selle eest peaksime olema ja kui kärmed me peame olema neidsamu aafriklasi enda juurde võtma. Ei mingit arvestamist sellega, et oma väiksuse ja majandusarengu juures oleme me EL-ile piisavalt andnud ning et me peaksime ennast tundma võrdse panustajana, mitte võlglasena, kes on valmis kasvõi teiste rooja koristama, et võlg tasa teenida.
Sama on ka sõjaliste missioonidega, millest osadel me võime vabatahtlike kaitseväelaste olemasolul kaasa lüüa, saamaks tõsist lahingulist väljaõpet ja hoidmaks liitlassuhteid ühisettevõtmiste tasemel jõus. Kui aga meid kutsutakse kõrbesõtta riigis, mille all asub väidetavalt suur gaasimaardla, millest kutsuja on huvitatud, siis tasuks mõelda — NATO-s me abistame üksteist siis, kui ühele meist kallale tungitakse, mitte aga teiste koloniaalsõdade pidamisel. “Äkki nad ei tule meile appi?!” on väga orjalik argument.
Lõpetada võiks hoopis maisemalt. Ikka ja jälle väidetakse ennastpiitsutavalt, et eestlased on virisejarahvas, kellele ei kõlba ei soe ega külm, ei vihmane ega kuiv ilm, alati nad pidavat virisema. Ei, me ei ole virisejad, me oleme tavalised inimesed oma tunnetega ja kui midagi hakkab ülearu saama, siis me ütleme selle ka teistele välja, sest oleme sotsiaalsed olendid! Kõige vastikum ongi see, kui me hakkame ise ennast halvaks rahvaks pidama, aga seda ju rahvuste ja rahvusriikide lammutajad tahavadki. Ärgem pakkugem neile naudingut meie enesepiitsutamisest sadistlikku mõnu tunda, olgem uhked, et oleme eestlased. Ja ennekõike tuleb veega alla lasta see orjalikkus, mida praegu Brüsseli suunal lausa riiklikul tasemel ergutatakse!
Meie, eestlased, oleme nagu lakmuspaber – kui kaob miljoniline eesti rahvas, on järgmisteks 2-4-miljonilised. Mõistagi ei saa eitada, et kõik on pidevas muutumises, ka meie keel ja kultuur, mis saavad pidevalt mõjutusi mujalt – see on paratamatu, kuid protsessid peaksid olema vabatahtlikud ja vabavoolulised, mingil juhul aga mitte sunduslikud. Paraku torkab silma see, et Eesti nooremad põlvkonnad tahavad seda kiirendada, justnagu soovides hääbumisega kiiresti ühele poole saada ja internatsionaalseks rahvaks muutuda. Maailmas on palju mõjukaid jõude, kes seda soosivad ja taga utsitavad, vajadusel ka survet avaldades. Eesti ja teiste rahvusriikide ümber see nii toimubki.
Viimases Maahommikus jutustas üks naine, kes on südameasjaks võtnud läbi aegade Eestis kasvatatud, kuid nüüdseks unustatud söödavate taimede peenardele tagasitoomise, et eestlane on kummaline olevus, kes läheb kõige uuega kohe kaasa ja näeb siis kord, et on kõik vana ja omase enda jaoks hävitanud. Sageli on siis juba hilja. Eestluse päästmiseks veel hilja pole, selleks peame endalt heitma orjameelsuse, olema uhked, et oleme eestlased, maarahvas, ja lõpetama kõige võõrapärase kummardamise.