05.04.2018
Tallinna TV saate “Otse kümnesse” poster.
Teisipäevases saates “Otse kümnesse” võttis kolmest mehest ja kahest naisest koosnev vestlusseltskond jutuks päris karmid palgalõhe, laste kasvatuskulude, perede koospüsimise ja naiste rolli teemad.
Saatejuht Jakko Väli alustas väitega, et paljud perest lahku läinud mehed siiski maksavad oma endisele perele konstantse summa korrutatuna laste arvuga. Martin Helme sõnul on inimsuhete teema keeruline ja meeste puhul polegi sageli asi tahtmatuses maksta. Tema sõnul on nende probleemide aluseks see, et traditsiooniline peremudel on lagunenud, ka koos elades ei abielluta, palju on üksikemasid, aga siiski jääb kogu asi naiste rahulolu taha: “Keegi ei ole õnnelik, kui ema seda ei ole!”
Maria Kaljuste juhtis tähelepanu üldisele moraalilangusele ja perede purunemisele — nii näiteks on ka president Kaljulaidil lapsed mitme mehega. “Perede purustajad on suures osas naised, sest lahku minnakse enamasti just nende soovil,” märkis ta.
Martin Helme nentis, et laste kasvatamise rahastamises on käibel perverssed motivaatorid — naistel on sageli kasulikum mees välja visata ja kohtutäituri kaudu temalt raha välja nõuda, selle asemel et suhet korrastada. Anti Poolamets tõi välja fakti, et Rootsis stimuleeritaksegi üksi elamist, sest üksikemad saavad rohkem raha. “Õigem oleks soodustada kooselamist, majanduslik stiimul ei tohi olla pere lõhkuja,” lisas ta.
Vestlusringi rahvas oli päri sellega, et esiplaanil peaksid olema laste huvid. Anti Poolametsa sõnul on kärgperedes see probleem, et osa lapsi jääb endiste ja praeguste perede vahele. Tasakaalupunkt on ka selles osas paigast, et sageli ei jää lastele maksvale mehele endale midagi.
Kristiina Ojuland lausus, et kirik võiks peapiiskop Urmas Viilma soovi kohaselt tõesti rohkem arvamusliidri rollis olla, sest Läänes leviv kultuurimarksism ei väärtusta mitte perekonda, vaid vaba õhkkonda suhetes, ja kõnealused probleemid ongi selle tagajärjed. Edasi aga tulid jutuks laste emade terror nende juurest lahkunud meeste vastu.
Martin Helme arvates lahendaks olukorra see, kui lahutusel läheksid lapsed mehele. “Muidu ütlevad paljud naised, et lahutame, lapsed jäävad mulle ja sina maksad arved,” rääkis ta. “Aga mulle ei mahu pähe ka mehed, kes jalutavad pere juurest minema ja näljutavad siis endist naisi kiusates omaenda lapsi!”
Kristiina Ojuland soovitab naistelt sagedamini küsida, miks nad üldse lapsi tahtsid, sest praegu on levimas mõte “teeme lapsed valmis, milleks mulle veel meest vaja on?” See on viinud olukorrani, kus naistel on lapsed 2-3 mehega. Ka Anti Poolamets rõhutas, et kärgperendus on lausa antropoloogiliseks nähtuseks muutunud ja kultuurmarksistlik suhtumine läheb juba laste riigistamiseni ja lastelautadeni — Lääne ühiskondades võetakse lapsi väga kergekäeliselt vanemate käest ära ja riigi kasvatada.
Maria Kaljuste arvates on sõna “feminism” omandanud väga halva tähenduse — see peaks tegelikult tähendama naiste võitlust väärikuse ja laste hoituse nimel, kuid on saanud sõimusõnaks. Järgmiseks teemaks aga tuli palgalõhe ja Martin Helme jutustas Euroopa Komisjoni väga kaheldavast raportist, kus Eesti on kõige suurema palgalõhega maa Euroopas. Helme ei vaidlusta, et olukord meil just kõige parem pole, kuid leiab, et Eesti palgalõhe on ülevõimendatud ja seda meie endi poolelt. “See tabel on koostatud riikide endi poolt saadetud materjalidest ja sotsiaalministeeriumi lesbimaffia on ilmselgelt tahtnud meid maha teha!” arvas ta.
Martin Helme sõnul ei usu ta mingil juhul, et paremal kohal olnud Itaalias on palgalõhe meeste ja naiste vahel väiksem. Kristiina Ojulandi arvates on mujal uuringumetoodika teine, lisaks on lõunapoolsetes Euroopa maades madal naiste tööhõive, mis meil aga on kõrge, lisaks töötavadki naised sageli madalamalt tasustavatel ametikohtadel.
Anti Poolamets tõi välja fakti, et Läti on naisjuhtide poolest oma 53 protsendiga Euroopa tipus, Eestil on see number 42, paljukiidetud Soomel ja Saksamaal aga vastavalt 36 ja 22 protsenti. “Ja nad tulevad meid veel õpetama, kuigi oleme uuendustega neist eest,” pahandas ta. Poolametsa sõnul on meie probleemiks just miinusiive ja see, kuidas aidata naisi, kes ise tahavadki sünnitada.
Ka Maria Kaljuste nentis, et Eestis on naiste tööhõive kõrge, kuid keskmine palk on kogu riigis muu maailmaga võrreldes madal. Suureks probleemiks võib pidada ka naiste madalat enesehinnangut, kus nad ei nõuagi paremat palka. Kaljuste lisas, et Eestis on kõrgharidus väärtustatud just haridusena, kuid mitte kõrgharidust nõudva töökohana.
Martin Helme ütles, et kui vaadata juhtivkohtade sebranimekirja ja võrrelda naisi meestega, siis tekib lõhe sageli just naiste väiksemast palgasoovist. “Tegelikult teeb iga kapitalist, kes maksab sama töö eest mehele rohkem, hoopiski endale trahvi, sest miks maksta mees üle, kui sama töö teeks ära naine madalama palgaga,” seletas ta, täpsustades, et ka riiklikus sektoris on see probleem olemas.
Kristiina Ojuland nentis lõppsõnas, et palgalõhet meeste ja naiste vahel pole kusagil suudetud päris ära kaotada ja see on suur ka Soomes ja Suurbritannias. “Naised ongi olemuselt leplikumad — kui nad väiksema palgaga ei lepiks, siis nad küsiksid juurde!” arvas ta. Martin Helme lisas, et ka valimisnimekirjade puhul on nii, et kui naisi neisse kutsuda, siis astuvad nad kohe sammu tagasi, soovides pigem taustategijad olla, ja nii on ilmselt ka palgaläbirääkimistel.
Päris viimane sõna jäi Maria Kaljustele, kes soovitas selles küsimustes naasta juurte juurde — mehele ja naisele peab võrdset palka maksma ainult võrdse töö eest. “Meie väärtusseadused peaksid olema kooskõlas loodusega, kus naine võib saada ka vähem palka või olla lastega kodus, aga tema turvalisus peab olema suhtega tagatud,” lõpetas ta.