“Otse kümnesse II”: lageraide-RMK-le on peale pandud jõhker kasumiteenimise kohustus

Teisipäevases saates “Otse kümnesse” võtsid saatejuht Jakko Väli ja sellised poliitikas tuntud inimesed nagu Martin Helme, Märt Sults, Kristiina Ojuland ja Jaan Männik jutuks Eesti metsades toimuva.

Saatejuht Jakko Väli võttis ette Eesti metsade massilise lageraide RMK liinis ja soovitas vaadata Google Mapsist, kui hullusti on Eestimaa viimase kümne aastaga metsast lagedaks tehtud. Martin Helme sõnul on selle aluseks valitsuste agressiivne poliitika, kus RMK-le on pandud jõhker kasumiteenimise kohustus.

Teise suure rüüstajana tõi ta välja välismaised suurfirmad ja investeerimisfondid, kelle omandis on umbes 12% Eesti metsamaast — nemad ongi suuresti need, kelle rahategemisest jääb järele lage maa. EKRE on varemgi püüdnud läbi suruda maa müügi piiramist välismaalastele. Eesti erametsaomanikud Helme hinnangul omi metsi raha nimel eriti ei rüüsta.

Kõik saates osalejad olid nõus sellega, et küpset metsa peabki maha võtma ja seekaudu jõukust looma, kuid seda peab tegema õigesti, seda tuleb planeerida. Martin Helme sõnul häirib riigi puhul ka igakülgne valetamine — varjatakse, et metsarüüstajatest suur osa pole Eesti metsaomanikud; et metsa võetakse massiliselt maha riigieelarve täitmiseks; et varjatakse raiemahtusid ja palju muud infot. Jaan Männik tõi välja, et nagu ikka, ei võta keegi metsas toimuva eest vastutust.

Valitsuskogemusega Kristiina Ojuland täpsustas, et RMK on riigi jaoks lüpsilehm ja valitsuse tasemel on arusaam, et sealt saab vajadusel ikka raha — ilmselt mõeldakse nii ka praegu, kui Lätti läinud alkoholiaktsiist jääb raha laekumata, seega on metsad jälle ohus. RMK tegevus pole tema hinnangul kuidagi läbipaistev. Ühtlasi hoiatasid Väli ja Ojuland meil rajatavate alleemetsade ehk puupõldude eest, mis Lääne-Euroopas on viinud metsakoosluste kadumiseni.

Edasi läks jutt sellele, et veerandit Eesti metsast arvestatakse uue rajatava tselluloositehase toorainebaasina. Jaan Männik, kes on kunagi tselluloositehaste seadmete seadistamisega tegelenud, ei soovinud tehnilisi hinnanguid anda, kuid juhtis tähelepanu sellele, et Eesti ja USA poliitika jookseb paralleelselt — tuues aluseks selle, kuidas Ameerika relva-lobby on pärast viimast koolitulistamist asunud poliitikuid ära ostma. “Ka Eestis tuleb see poliitiliselt väga räpane asi, ka meil hakkavad rikkad metsatööstuse lobby-grupid poliitikuid mõjutama,” hoiatas ta.

Märt Sults täpsustas, et tegelikkuses hakkab tselluloositehas tegema alltöövõttu, mitte ei hakka tootma lõpptoodangut. Jaan Männiku sõnul aga tuleb sellise tehase rajamisel tavaliselt 90% tööjõust mujalt, seega tuleb tulevikus ilmselt ka ettevõtjate jutt, et tööjõudu pole Eestist võtta. Väga ohtlikuks peab ta ka 15-aastaseid eellepinguid puidutarnete kohta, mis on igati nii korruptsioonihõngulised kui ka ohtlikud metsavarudele.

Martin Helme sõnul on tööstuse areng Eestile vajalik, kuid enne otsuste tegemist peab teadma, mis tehnoloogiat seal kasutama hakatakse, selle efektiivsust ja puhtust peab maailmas juba olemas olevate analoogide pealt järele vaatama. “Kindel on see, et pole olemas mitte ühtki tehnoloogiat, mis loodust üldse ei kahjusta, seega tuleb kõik riskid eelnevalt kindlasti kaardistada ja maandada,” ütles ta.

Ka Märt Sults nentis keemikuna, et mitte miski ei tule eikusagilt ega ka kao kusagile, sealhulgas ka tselluloositootmise protsessis, ning kui ettevõtja ei saa loodetud kasumit, siis lisaks tööjõule on teine kokkuhoiukoht üldjuhul ülikallid puhastusseadmed. Ka 200 lubatud töökohta ei pruugi sugugi eestimaalastele minna.