Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee
 

“Otsige sallivuslast!”

-
09.07.2022
Sallivuslus.
© UU

Sarnaselt prantslaste kuulsa ütlusega “Otsige naist!”, mis tähendab, et paljude tegude taga on keegi intrigeeriv naine, võib poliitikas öelda, et enamiku “rassistlike, homo- ja ksenofoobsete” konfliktide taga on uusmarksistlikud “sallivuslased” – nemad ju lausa elatuvad konfliktidest, sest muidu ei märkaks keegi, kui sallivad nad on, vaja on võrdlust teiste, demoniseeritute pealt.

Vasakliberaalide ideoloogilised rünnakud on väga läbinähtavad, ainult aru ei saa, kas neid tehakse sellistena rumalusest või teadlikult. WHO otsustas näiteks ahvirõuged ümber nimetada, kuna see nimetus olevat rassistlik ja Aafrikaga seonduv.

Kolumnist Ivan Makarov on juhtinud tähelepanu sellele, et uue nime võib haigusele küll anda, aga selle võitlusega “rassismi” vastu seostas WHO selle haiguse kindlalt Aafrikaga – targad inimesed teavad, et ahve on kõigil mandritel peale Antarktika, isegi Gibraltari kaljul on loodusliku levikuga ahvid ja suurim primaatide asuala on hoopis Kagu-Aasias, aga WHO näitas ära, kust haigus pärit on ja tõmbas (loodetavasti) teadmatult mingi võrdusmärgi ahvide ja aafriklaste vahele. Nüüd seostavad ka need inimesed, kas varem pidasid ahvirõugeid lihtsalt troopikahaiguseks, neid just sellega, millele viitas WHO.

Eesti vihased valged vasakliberaalid üritavad “rassismi” ka Eestis juurutada, aga mida pole, seda pole, on vaid üksikjuhtumid ja needki pigem olmelised. Eestisse tulevad aafriklased ilmselt rassismi ei karda (muidu nad ju siia ei tuleks) ja nende vaatamist peavad pigem võõraste uudistamiseks, sest neegreid on tõesti Eestis seni vähe olnud. Siis ujuvad nende külje alla kohalikud sallivuslased, kes teatavad, et see polegi uudishimu, vaid rassistlik põlgus – ja ärahirmutatud mustad peavadki edaspidi tegelikku uudishimu ja huvi rassistlikuks olekuks.

Kolumnist Ivan Makarov juhtis Jüri Vipsi juhtumist rääkides tähelepanu ka sellele, kuidas pärast skandaali ülespaisutamist tormas meedia Eesti segavereliste inimeste juurde, küsides, et mida nemad sellisest rassismist arvavad. Väga tõenäoline, et kellelegi neist pole kunagi midagi rassistlikku öeldud, aga ajakirjanik lükkab mulatitari barrikaadile – vaata, rumaluke, mis sinu ümber tegelikult toimub, võta püss kätte ja lajata rassistidele. Ehk siis tegelikku konflikti pole, on vaid pinnavirvendus, aga inimesed mobiliseeritakse revolutsioonirinnetele. Ja muide, Eesti kirjandusklassikas on palju juttu sellest, kuidas eesti meestele tõmmud (mitte mustad) lõunamaalannad tegelikult väga meeldivad.

Väidetav rassism Eestis, millest räägivad näiteks mustanahalistega abiellunud eestlannad, tähendab tavaliselt seda, et nood inimesed ootasid, et kõik rõõmustaksid selle üle, kuidas eesti tüdruk on leidnud musta mehe, ja kui enamikul inimestest on sellest suva, peetakse seda rassismiks. Samamoodi peetakse vasakliberaalide poolt homofoobiaks sedagi, kui inimesed ei rõõmusta kahe geiisa üle, kes tellisid endile kaks last, kuigi meedia ülistab seda “peret” mõõdutundetult.

Konservatiivne meedia on kirjutanud sellest, kuidas USA-s on rassism tegelikult olemas küll, aga see on pigem struktuaalne ehk siis mustad on paljude aladel teatud põhjustel alaesindatud, samas kuritegevuses eesotsas, mis on tinginud ka politseinike vastava hoiaku. On olnud vahejuhtumid, on olnud rassirahutused, aga enne 2020. aasta suvist BLM-i marksistlikku revolutsiooni olid mustade ja valgete suhted laias laastus kõvasti paranenud, kaks rassi suhtlesid tavaelus vägagi sõbralikult. Marksistlik linnadepõletamine, mida demokraadid kasutasid Trumpi maine allaviimiseks, tõi vaenu kahe grupi vahele tagasi, nii nagu lahutas pronksiöö taas eestlased ja venelased. 2020. aasta suvesündmusi oli uusmarksistidele vaja, sest valgete ja mustade sõprus jättis nende võitlused võitlejateta, suhted tuli uuesti nurja ajada ja paradoksaalselt kasutati selleks musta kurjategijat.

Uusmarksistide kõik võrdsus- ja sallivusvõitlused viivad lõppkokkuvõttes konfliktideni. Kurikuulus poliitkorrektsus filmikunstis on viinud selleni, et mustanahalised pannakse rollidesse, kuhu nad ei sobi (näiteks ajalooliselt) ja isegi liberaalses vaatajas tekib tõrksus. Naiste panek kangelaste rolli viiakse enamasti läbi sedavõrd absurdselt, et neist tehakse pigem naeruväärsed pseudokangelased (2020. aasta film “Shadow in the Cloud”, kus naislennuohvitser maandab rünnatud lennuki, peksab sõna otseses mõttes surnuks kassisarnase ebardi, kes lammutas lennukit ja tahtis tema kohvris kantavat last röövida, ja hakkab lõpukaadrites last imetama, kari pääsenud mehi ammulisui vahtimas). Naised väärivad paremat, kui see kunstlikult võrdsustav saast filminduses.

Eestis käib see jant täpselt uusmarksistliku stsenaariumi järgi, kus LGBT aktivistid käivad konservatiivide miitingutel konflikte arendamas; “rassismikütid” üritavad BLM-i võitlusi siia tuua, õpetades mustadele nägema rassismi igal pool; radikaalfeministid otsivad tahtlikku soolist ebavõrdsust sealt, kus seda pole või siis on see tekkinud muudel põhjustel kui pahatahtlikkusest naiste vastu: isegi riigi peaminister hoiab lipuna kõrgel oma vihkamist ainsana konservatiivse erakonna vastu siinses poliitikas.

UU