24.11.2021
Venemaa ja Süüria delegatsiooni kohtumine.
Olud olid halvad, lausa katastroofilised. Maal möllasid haigused, inflatsioon kogus hoogu ja majandusraskused kasvasid. Ka maasikasaak ikaldus ja bensiin läks üha kallimaks. Talved olid lumetud ja suved üha kuumemad. Nii ei saa edasi minna ja provints otsustas pealinna eebenipuust tornis elavatele inimestele koha kätte näidata.
Tartumaal kogus kaasmõtlejaid ja võitlejaid vägev emiir Al-Ansip, et Al-Kallasele koht kätte näidata. Viljandimaal hakkas mehi ette valmistama Al-Sedra ja Al-Bomba. Maardus hakkas viiendat kolonni ette valmistama Al-Böstroganov, kes kuulutas välja Kuldhordi ning palus abi tsaarilt endalt. Kõigile neile saatis vähesurmavat abi maailma võimsam riik Ameerika, sest demokraatia ja inimõiguste kaitseks olid nad kõigeks valmis ja nii saabus Maarjamaale kastide viisi relvi, pornokassette ja marihuaanat ning kilode viisi kokaiini. Tartumaa noored vaatasid kogu porno ära, tõmbasid kokaiini ninna ja said aru, et Al-Kallas ja Al-Arkaris tuleb kukutada. Pealegi lubati neile, et iga võitleja saab paradiisi ja nelikümmend neitsit pealekauba.
Võimsad ja ennastsalgavad malevad asusid pealinna kindlustatud müüride poole teele, et demokraatia võidaks kogu maal. Üle maa lendasid Ameerika presidendi ja Vene tsaari lennukid, et purustada Al-Arkarise tugipunkte.
Jõudnud Sakuni jõid kangelaslikud vabadusväed ära kogu õlle ja suitsetasid ohtralt ravikanepit, mida tarnis sõbralik Kanada ja imesid sisse kogu kokaiini, mida pakkus vennalik Kolumbia maha sahkerdatud kunstiväärtuste eest. Siis lõhkes nende ajudes keemiapomm ja nad läksid omavahel tülli. Al-Böstroganov ründas tsaari relvade toel Al-Ansipit, kes oli leidnud endale vihavaenlase poeet Al-Kiviliniku kujul. Al-Bomba pani aga pommi Keila haiglale lootes kogu süü veeretada Al-Arkarise peale.
Kas kõlab nagu hullumeelsuse hoog? Vist küll. Kuid Süürias juhtus just nii. 19 miljoni elanikuga riik pommitati kolme aastaga killustikuks ja üle maailma läks liikmele kuus miljonit põgenikku.
Süüria kodusõda algas aastal 2011, kaks aastat hiljem sekkus sellesse USA. Riigisekretär John Kerry teatas veebruaris 2013, et USA osutab mittesurmavat abi (toit, ravimid ja koolitusabi) Süüria relvastatud opositsioonile, täpsemalt Süüria vabastusarmeele. Märtsis 2013 vallutasid mässajad Al-Raqqa ja järgmised eesmärgid oli miljonilinnad Aleppo, Homs ja Damaskus.
Märtsis valmis ka juutide sõjauuringute instituudi ISW Kesk-Ida julgeoleku raport number üheksa, mille autor oli 26 aastane analüütik Elizabeth O’Bagy, kes töötas nii juutide instituudis kui ka abistas araablaste lobigrupi, kes esindas Süüria vabastusarmee huve. Elizabeth O’Bagy, kelle roll on ilmselt ülehinnatud, oli sunnitud vahetama ametit kuid see ei muutnud enam sündmuste käiku.
Süüria vabastusarmee oli aga vihmavari, mille varjus tegutses terve hulk terroristide gruppe. Abi andes lootis USA kontrollida nende gruppide radikaliseerumist, kuid juhtus täpselt vastupidine. Kergeusklikele kõrvadele mõeldud retoorika andis terroristidele relvad. Nii ehitati kogemata või meelega üles ISIS ning Iraagi ja Levanti islamiriik (ISIL). 2014 aastal läks suur osa Süüria aga ka Iraagi territooriumist Iraagi ja Levanti islamiriigi (ISIL) kontrolli alla pealinnaga Al-Raqqa. Iidse kõrbelinna Al-Raqqa tublid „demokraadid“ osutusid maailma kardetuimateks terroristideks. USA alustas vigade parandust sekkudes sündmuste käiku õhulöökidega.
Juulis 2015 sekkusid Süüria kodusõtta Türgi ja septembris 2015 ka Venemaa. Venelased, aga ka Iraan, Hezbollah ja palestiinlased, toetasid Süüria seaduslikku valitsust, mida juhtis silmaarstist diktaator Bashar-al Assad.
Iraagis õnnestus ameeriklastel diktaator Şaddām Ḩusayn ‘Abd al-Majīd at-Tikrītī kukutada juba 2003. aastal, kuid ka see tõi kaasa vaid purustatud linnad ja pisarad ning aastal 2017 tuli tegeleda Põhja-Iraagi pealinna Mosuli tagasivallutamisega terroristide käest.
Aastal 2021 on need samad sõjas üleskasvanud Süüria ja Iraagi „demokraadid“ Poola-Valgevene piiril korraldades aasta suurimat poliitlavastust. Paljud neist loodavad elu õnne leida Saksamaal.
Nüüd on alanud „demokraatia ja inimõiguste“ transportimine Hiinasse, kus elab 1,4 miljardit inimest, mis lubab Süüria koefitsienti kasutades ennustada 500 miljonit põgenikku. Juba on käiku läinud tavaline olümpiamängude boikoteerimise teema.
Ärme nüüd hakka arutama, kumb on parem, kas kahe partei süsteem või ühe partei süsteem, kus võimuvõitlus on peidetum või viie parteisüsteem, mis elab permanentse võimuvõitluse tähe all, vaid räägime põgenikest. Lisaks valimisõigusele tahavad inimesed, et ka nende esmased vajadused oleks rahuldatud. Kui kõht on täis, tuba soe ja turvaline olla, siis mõnus vaielda kas eelistada liberaalkonservatiive või hoopis konservatiivliberaale, sotsiaaldemokraate või kristlik-demokraate ja äkki teha ka soovahetus operatsioon.
Ma märkan ühte seaduspära, Läänele ei meeldi Nõukogude Liit ja tema sotslaagri satelliitriigid nagu Iraak, Süüria, Liibüa ja Hiina. See on selline vana „külma sõja“ aegne sisemine hirm. Neist vaid viies on alles, kuid see on kõige õudsem, sest see on saanud rikkaks ja osutunud majanduslikuks konkurendiks.
Ka Nõukogude Liidu järeltulija Venemaaga tahetakse arveid klaarida ja siin tuleb mängu Ukraina teema ning Navalnõi kaart, kuid see on omaette teema. Venemaal inimõigusi kuhjaga ja iga valimiste eel tekkib hunnik väikeparteisid, kellest kolm tükki saab ka sisse Riigiduumasse, kuid nad ei saavuta seal mingit mõju.
Loomulikult oli kapitalism edukam majandusmudel kui savijalgadel sotsialism ning kogu maailmas on võitnud demokraatlik kapitalism kui majandusmudel, kuid lisaks anglikaani kahepartei kapitalismile esineb kõiksuguseid muid mudeleid. Lääne inimesel on sisemine hirm, et iga Hiina, Vene, Serbia või Poola algaja kapitalisti sees elab edasi pisike kommunist pisikese tuumakohvriga nagu iga neonatsi sees elab edasi pisike Hitler! Eestlased on muidugi andekad, meil on õnnestunud teeselda, et iga endise oktoobrilapse või pioneeri südames peitub korralik edasipüüdlik ja töökas eurooplane. Kuid ka meie heaolu võib väärata katastroof mõnes lähipiirkonna suurriigis.
Kujutame ette pilti kuidas 500 miljonit hiinlast hakkab lähenema Euroopa piirile. Nad on õppinud juba oma saatuskaaslaste löökidest ja asuvad teele automaatide ja õlalt lastavate rakettidega. Venelased ei lase neid üle piiri, vaid lasevad käiku relvad ning loomulikult langevad kogu maailma „demokraatide“ ja inimõiguste kaitsjate kriitika alla ning mingi migrantide voo on sunnitud sisse võtma.
Põgenike põhimass on sunnitud minema üle siiditee läbi Kasahstani ja Afganistani koridori juba tuttavale teekonnale läbi sõjas laastatud Afganistani, Iraagi ja Süüria. Teel haaravad nad kaasa miljoneid telklaagrites elavaid inimesi ja ka 20 miljonit afgaani. Vallutatakse relva- ja toiduladusid. Nad vaatavad moblast Ferrari pilte ja videosid drunk partygirl blowjob ja tahavad seda kõike saada Saksamaal, kuhu kutsus neid üks vanem leebe daam. Valgevene metsades algavad lahingud Poola tankbrigaadide ja põgenikke vahel. Võru eeslinnas seab ennast sisse kolm miljonit Aasia põgenikku ja nad joovad tühjaks Tamula järve.
25 miljonit rikkamat hiinlast on ostnud endale Kanada kodakondsuse ja võtnud üle Kanada ning seadnud üles ka oma presidendi kandidaadi. 100 miljonit hiinlast on hiilinud Californiasse ja teevad koos mehhiklastega kolmandat parteid, et võita USA presidendivalimised ja sokutada oma poiss Valgesse majja. Üldjoontes võib arvata, et kui Lääne kindralid ja „inimõiguslased“ üritavad korraldada mastaapset inimkriisi Hiinas, siis on sellel katastroofilised tagajärjed Läänele.
Kui üks pooldemokraatlik maa, mis armastab kiita oma traditsioone demokraatia vallas vananenud retoorikaga, hakkab eksportima oma eluviise teisele pooldemokraatlikule maale, siis võib see tekitada probleeme.
Paavo Kangur