10.08.2022
Eesti majandusmudeli üks tahke on tuntud kujund „üks sahaga ja üheksa lusikaga“: kui loed kultuurkapitali stipendiumide ja toetuste saajate nimekirju, siis tekkib vaid kaks küsimust – kelle raha see on ja kes on kõik need õnnelikud inimesed?
Esimene küsimus on retooriline, sest tegemist on teadagi rahva rahaga – v.a. see osa, mille Viiolid on juba kasiinos maha mänginud. Teine küsimus on aga praktiline, sest paljud loovad sahtlisse või niivõrd väiksele auditooriumile, et see ise mahuks sahtlisse. Kas riigil ei oleks mõistlikum toetada ikkagi lapsi, haridust, reaalseid kultuuriasutusi, aga mitte kodus lakke inspiratsiooni ootel vahtivaid geeniusi?
Postimees avaldas täna Kaisa Eiche loo „KAS LOOMEINIMENE PEAB VIRELEMA? Kunsti loomisel on määravam sisemine sund, mitte hinnasilt loomingu küljes“.
Absoluutselt õige. Määravam on sisemine tühja kõhu sund süüa ja haige maksa sund ravitud saada. Hinnasilt aga ei pea loomingu küljes üldse rippuma, sest silmas peetud sisemine sund midagi luua ei näe ette mitte mingit hinnalipikut Veenuse tuhara küljes. Kui kunstnikul on kõht tühi ja looming ei müü turu ebasoodsa olukorra tõttu, looja andetuse tõttu või potentsiaalse ostja vaesumise tõttu, siis kunstnik kohaldagu kohakaaslust, tegelegu kasvõi tootva tööga kunsti kõrvalt.
Ei pea ei „onu Heino“ ega „tädi Maali“, keda „boheem“ nõnda põlgab, ostma mingit täielikku kritseldusjama sellepärast, et kellelgi on „sisemine sund“. Ei pea teid rikkaks tegema koristaja, kes teie „sisemise sunni“ järelt peldikuid küürib.
Loomeinimene ei pea virelema? Aga kas inimene peab? Keegi ei pea virelema, kõigi elud loevad. Ka Aafrikas.
Aga tehke tööd, siis tuleb ka inspiratsioonihoog. Ja kui ei tule, siis äkki teie „sisemine sund“ lihtsalt ei ole toetatud ande ja töökusega.
+ + + + + + +
Eesti meedia võttis liiga südamesse seda, et Dmitri Medvedev ütles, nagu oleks meie vabadus nende viga. See ei ole täiuslik tõlge, aga mulle see meeldib. Sest tige kääbus Medvedev on kahtlemata omakorda tema enda vanemate viga, kes ei osanud seksida turvaliselt.
Mitte olles Kaja Kallase pooldaja, pean ütlema, et temale adresseeritud ebaviisakused olid arusaadavad, sest pisikestel koledatel alaväärsuskompleksiga sovetlikel pensionieelikutel võibki tekkida viha kenade naiste vastu. Mõni hakkab sarimõrvariks, mõni viskab naistele hapet näkku, „medved-dimon“ aga piirdus verbaalsete vihapursetega. Kuid ta ronib karjääriredelil tagasi kõrgustesse ja ei teagi enam, kas Vladimir Putini kõrvaldamine areenilt muudaks olukorra ikka paremaks? Kaabakana ei tasu Medvedevit alahinnata, Putini presidendinukuna hõivas ta olulise osa Gruusia territooriumist ja seda pole senini tagasi saadud.
+ + + + + + +
Täna hommikul teatas peaminister Kaja Kallas, et nakatus taas koroonaviirusesse.
„Juhin homset valitsuse istungit ja kabinetiarutelu virtuaalselt. Kohaleminekut nõudvad kohtumised ja esinemised pean kahjuks ära jätma – minu vabandused arvamusfestivali osalejatele ja headele reformikatele, kellega nädalavahetusel kohtumist ootasin,“ ütles valitsusjuht.
See on muidugi kokkusattumus, aga koroonasse Kaja Kallas jäi ju vahetult pärast Narva külastamist. Rohketele piltidele jäädvustus ta koos sotsist Narva meeri Katri Raikiga ja see võiski olla sotsidele nii omane Juuda suudlus.
Narva linnapea üks käsi oli kipsis, aga mõnel on leitud kipsi alt kokaiini, mõnel antraxi, kirpe, „Briljantkäes“ teemante ja kulda, Stallonel oli palgamõrvarite filmis kipsi sisse monteeritud lausa kone, millest ta hakkas matustel valimatult tulistama.
On alust oletada, et sotsi kips polnud päris tavaline kips, sest fakt on see, et Kaja Kallas jäi haigeks. Seda täiesti piisanuks meie prokuratuurile, et algatada kohtuprotsess, nagu härra Kuusiku juhul, kui toimikus ei olnud kannatajatki.
Aga kas Katri Raik ja Narva linnavolikogu liikmed, kellega kohtus peaminister, on praeguseks kõik isoleeritud? Nad peavad nüüd küll kodus istuma.
+ + + + + + +
Eesti riigi ja rahva täiesti loomulik soov vabaneda lõpuks inimsööjalikest nõukogude sümbolitest on mõjutanud ka igat sorti globaliste ja muidumudijaid, kes ka tahavad kõiges selles osaleda, ainult et mitte väljakaevamislabidat kätte võttes või vihaseid venelasi taltsutamas, mida kõike peavad tegema „lokalistid“, „keskealised eesti mehed“ ja muud Jürgen Ligi kõnepruuki kasutades „ühiskonnaheidikud“.
Peavoolumeedia on avanud oma Venemaa moodi piiritud pinnad igatsorti rumaluse jaoks, nii et sellega harjutatud inimesed, lugedes midagi, mis on sisukas, argumenteeritud ja faktipõhine, hakkavad haigutama ja küsivad, et miks sellist jama avaldatakse.
Aga täna tuli hea näide „mittejamast“: Postimees avaldas loo „On tagumine aeg hoolitseda selle eest, et NSV ideoloogiat rõhutav krempel kaoks linnapildist“. Autoriks „riskijuht ja globaalne eestlane“ Kairi Ilison.
„On õõvastav mõelda, et Narva muuseumis, mille hoovis paikneb Lenini kuju, käib inimesi, kellele Leniniga kohtumine on võib-olla tore jällenägemine,“ kirjutab „riskijuht“, kes õõvastusega mõtleb muuseumile, kus on Lenini skulptuur. Ilmselt ei toetaks ta hiidlaste soovi saada oma muuseumisse Narva tank.
“Globaalse” Ilisoni õõvastus on arusaadav, sest Leniniga kohtumine võib olla jällenägemine vaid haudadest tõusnud zombide jaoks. Lokaalse venelasena ma tean, et mitte ühtegi inimest, kes saaks Leniniga toredasti taaskohtuda, ei ole enam elavate kirjas, sest Lenin ise suri veel 1924. aastal, seega saaks teda Narva muuseumis „jälle näha“ vaid 98-aastane isik, kes sündides viidi otsekohe maailma proletariaadi juhi surivoodi juurde.
See, et muuseumis ei tohi olla ajalooliste isikute kujusid, on ikka eriti globaliseerunud aju sünnitus. Näiteks on Hitleri vahakujusid paljude riikide muuseumides, ka Madame Tussauds muuseumis Londonis, aga „globaalne eestlane“ tuli selle peale, et Narva muuseumis ei tohiks olla Lenini kuju. No ei ole see inimene ei taibukas ega pädev. Kuid lehetoimetajad peaksid ju olema?
Tuleks ilmselt täiendada tuntud laulusõnu: „eestlane olen ja eestlaseks jään, ei ma globaliseeru“.
Ivan Makarov