02.07.2022
Sai juba mõni kord tõdetud, et Äripäev on ettevõtjatele mõeldud lehest muutunud kallutatud poliitikaväljaandeks, eriti ämbrisse oli astutud tolle „jaanipäevavalitsuse“ looga. Täna aga jõuti poliitiliste armumängude majakesest hooramise maale looga „Epp Kärsin on neljapäevase töönädala poolt – reede on seksipäev!“
Leht kirjutab: „Seksikoolitaja Epp Kärsini sõnul mõistavad ettevõtjad aina enam, et õnnelikus paarisuhtes ja seksuaalselt rahuldatud töötajad on ettevõtte edu pant. Kärsini rääkis InvesteerimisFestivalil, et ettevõtte edukus sõltub inimestest, kes selles töötavad ja sellest, missuguse energiaga nad hommikul tööle tulevad. Kui kõik ettevõtte töötajad on seksuaalselt rahuldatud ja on õnnelikes paarissuhetes, siis ettevõtte tulemused kasvavad.“
See termin „seksikoolitaja“ meenutab toda Kiire lugu, kui alguses oli teooria ja siis tuli praktika, ehk kivide veeretamine. Iidsetest aegadest oli sellisel ametil hoopis teine nimi, aga selle jätaks siinkohal targu mainimata.
Fraas „kui kõik ettevõtte töötajad on seksuaalselt rahuldatud, siis ettevõtte tulemused kasvavad“ meenutavad mulle kuldseid Õhtulehe aegu, kui meil toimusid regulaarsed toimetuse saunapeod. Mingeid „seksikoolitajaid“ me siis küll ei vajanud, aga suutsime ennast vabaks laulda ja sündivust tõsta küll.
Loodetavasti tulevad kõik Äripäeva kolleegid hommikul tööle seksuaalselt rahuldatuna.
Praegusel ajal on „seksikoolitajaid“ iga nurga peal, aga sündivus langeb, inimesed on omavahel tülis ja pervertide hääl lausa kõrvulukustav. Kui isegi „ärileht“ tõsimeeli kirjutab, et töötajate voodis rahuldatuna kasvab käitise toodang, siis kogu meie meedia võiks koonduda ühte suurde väljaandesse ja võtta nimeks näiteks „Maaja“. Ja tegevtoimetaja põhitööks oleksidki kuke ülesanded ehk kaastöötajate rahuldamine tootmistööd katkestamata, et munatoodang kasvaks.
Paneb ainult imestama, kuidas te peavoolikud jaksate veel oma habetunud pihkudega klahve klõbistada.
Täna avaldas Postimees loo „Eesti näitleja sõlmis Hollywoodis esimesed filmilepingud. Mis sellele eelnes?“
Esimene mõte oli, et eelnes midagi Hollywoodi jaoks krestomaatilist, ehk mõne Epsteini käsi oli mängus. Aga võta näpust…
„Juhuslik tualetikülastus muutis kogu järgneva elu. Juhuslik ses mõttes, et see oli suvaline tualett, mis Christin Muulile New Yorgi südames Unioni väljakul ette jäi…“
No miks ainult ses mõttes juhuslik, et ette jäi? Seal pidi ikka mitu asjaolu kokku langema – sel hetkel pidi ju tekkima loomulik vajadus sinna pürgida. Nagu ei ole endiseid luurajaid, nii pole ka juhuslikke tualetikülastusi.
„Kõndides tagasi hotelli, kus ta emaga peatus, tundis ta, et peab kempsus ära käima,“ kirjutab intelligentne Postimees. Nii et kohe alguses on juba kaks korda mainitud tualetti ja üks kord kempsu. Kõrge protsent, pole midagi öelda…
„Ses hoones, kuhu ta tänavalt sisse astus, asus tollal New Yorgi filmiakadeemia,“ jätkab leht. Peab märkima, et episood on filmiakadeemia ja ameerika kineastide jaoks veidi riivav, sest mis koht see siis on, kui sinna tormatakse, jalad ristis…
«Kas te tulite vestlusele?» küsis vastuvõtulauas istunud naine.
«Ei,» vastas 19-aastane Muuli. Ja seletas lühidalt, miks ta tuli.
Lühidalt? Kuidas see inglise keeles siis oli? I want P või Sh?
Aga see on juba tähenärimine: peamine et näitleja läks asjale, aga sai filmikooli sisse. Võib-olla juhus, kui Marko Mihkelson Riigikogu tualetis barrikadeerus, oli ka seotud nooruse unistuste fantoomsete valudega: unistas, et ta kaabu peas, koos Reagani ja Gojko Miticiga preeriates piisoneid taga ajab, aga sattus teate isegi kuhu…
Nali naljaks, aga kui kultuurse lehe kultuuriküljel algab kaasmaalase suurlugu Hollywoodi karjäärist pelleri korduva nimetamisega, siis on see natuke vähem romantiline, kui võiks olla. Et kui igasugused Hollywoodi keskpärasused sattusid suurele ekraanile läbi loomastunud produtsendi voodi, siis meie kaasmaalane läbi pelleri.
Aga see on muidugi maitseasi.
Ja järjekordne tolerastide töövõit: Õhtuleht kirjutab täna, et Harry Potteri saaga esimene raamat „Harry Potter ja tarkade kivi“ tähistas juuni lõpus 25. sünnipäeva, kuid võlurpoisi looja J. K. Rowlingu nime ei taheta enam nimetada.
„Imelise tuhkatriinulooga ajalukku läinud vaene šoti üksikema on nüüd maailma üks edukamaid kirjanikke, kuid hiiglaslik Potteri-impeerium on talle tema poleemiliste väljaütlemiste tõttu paraku selja pööranud,“ märgib leht.
Ehk kaasaegses tolerastiliselt sallivas maailmas võib isegi nii kuulsa autori tühistada ja kasutada tema loomingut teda mainimata. Meil kutsus üles Tõnis Mäge tühistama meesdelfikelo, nii et laulja nime ei mainiks, teda kuhugi ei kutsuks ja tema laulude esitajaks paneks kirja mõne Krukumba Limpomänniku.
Nagu ütles Rowling ise, „olen saanud pärast transskandaali puhkemist nii palju tapmisähvardusi, et võiks nendega oma maja ära tapetseerida.“
Milline sallivus nendelt, kes nõuavad sallivust!
Kas me peaksime sellest järeldama, et transsoolisus päästab valla kõige pöörasema brutaalsuse ja suurendab roimarite ridu?
Äkki peaksimegi?
Ivan Makarov