24.09.2022
Kersti Kaljulaid andis intervjuu Ukraina silmapaistvale ajakirjanikule Dmitri Gordonile, milles väitis, et „pärast kätlemist Putiniga pesi käed puhtaks“.
Tegelikult seda küsis temalt saatejuht ise ja ega proua Kaljulaid ei saanud ju vastata, et ei, ma ei pesnud oma käsi pärast kohtumist Putiniga kordagi, et säilitada seda puudutust elu lõpuni… Loomulikult ei unustanud Kersti Kaljulaid öelda, et EV konstitutsioonis on kinnistatud demokraatlikud liberaalsed väärtused, aga „mõned parempoolsed erakonnad“ kipuvad põhiseadusele kallale jne. Ta ei öelnud sedapuhku „I hate them“, kuid edaspidine jutt oli juba võrdsuslasest feministliku aktivisti jutt, mida oleme me Eestis kuulanud 5 aastat. Aga kes tunneb puudust, vaadaku lisa Gordoni videost. Seal jõuab KK venekeelse avalduseni, et mees ja naine on üks ja seesama ja et ta ise pole mees olnud, kuigi seda temalt ei küsitud.
+ + + + + + +
Tänases Postimehes ilmus suur lugu välisagendi Yana Toomi askeldamisest Eestis ja Brüsselis, kus peavoolumeedia äkki avastab Ameerikat ehk seda, et Toomi tegevus meenutab Eestit ja eestlasi järjepidevalt vaenava putinlase tegevust.
Palju õnne ärkamise puhul, kolleegid! Ega enne, kui vene tääk teile pehmesse kohta õrnalt tungib, te ei võpatagi, nagu te ei reageerinud kirsade aastatepikkusele klõbinale, muudkui intervjueerisite aupaklikult libakodanikku ja avaldasite tõe pähe tema jultunud tiblakelbast.
Tore, et Postimees lõpuks ka häält tegi, aga eriline tänu kuulub lehele selle eest, et toimetus avaldas koos looga veel ka keskerakonna fraktsiooni esimehe Jaanus Karilaiu kommentaari vastuseks küsimusele „Miks on Yana Toom veel keskerakonna liige?“
Nagu teada, tellis Venemaa ladvik endale regulaarselt väga puhast kokaiini Lõuna-Ameerikast, mida toimetati kohale diplomaatilise posti ja pagasiga. Ainult üks veos jäi vahele. Ei tea, mis seal keskerakonna paktis Jedinaja Rossijaga peale Toomi pilpa peal kandmist veel oli, äkki jagati vennalikult ka nuusutamisrõõmu, aga sellist kommentaari, nagu andis Karilaid, terve inimene ilma mõnuaineteta tõenäoliselt ei annaks.
Sellist iba, mida ajab Postimehes keskerakonna fraktsiooni pealik, ei ole siinkandis veel kuuldud. Tuleb välja, et Toomi peetakse keskparteis demokraatliku lõimumise huvides, mida see ka ei tähendaks. Mees patras mingisugusest „ühiskonna olulisemast julgeolekutagatisest“, milleks on ilmselt Toom, pajatas demokraatlikust traditsioonist, õigusriigist ja „Eesti kogukogukonna tüvinärvist“, mida see „kogukogukond“ ka ei tähendaks (äkki vastandit mittekogukogukonnale). Karilaid läks aina rohkem hoogu, rääkis „meie alusväärtustest ja põhitõdedest“, jõudis soomeugrilaste kange hõimuni ning „homogeense sidusa ühiskonnani“, või siis ühisgeense sidusahomokonnani – ja kogu seda salliva kantseliidioina poolt äravägistatud lamba määgimist troonis järgmine tiraad:
„Niikaua saab olla alati rõõmsalt keskerakonnas, kui liikme tegevus on kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduses sätestatuga. Mulle tundub, et Yana Toom loeb meie põhiseadust keskmisest kodanikust sagedamini, ja see teeb mu meele veelgi rõõmsamaks…“
See „rõõmsalt“ ja „veelgi rõõmsamaks“ teevadki muret. Ilma igasuguse põhjuseta ollakse rõõmsad kas mingite mõnuainete tarbimise tagajärjel või siis teatud asutustes, kust kostuvad kogu aeg rõõmsad hõisked, laginal naer ja sanitaride etteheitev mõmin.
Minnes mööda mõtled, et see ongi toosama rõõmsate kitlites inimeste maja, aga eksid – see on hoopis keskerakonna kontor.
Ausalt, kolige juba oma Toomi ja rõõmsate naerupahvakatega meie poliitika ämbrist ajaloo prügikasti, sest märtsikuuni seda hullariteksti kuulama ei peaks mitte ükski tore inimene. Teid ootavad seal ees kuldsuu Brežnev ja tarkusehabe Castro.
+ + + + + + +
Aga nalja peab saama, eriti nii äreval ajal, kui Eesti Vabariigi paanikaosakonda juhib meie peaminister ja inimestel juba ammu enne ruumide jahtumist läheb junn jahedaks. Selleks ongi meil igasugused Peeter Oja tüüpi meelelahutajad, kes teevad küll enamasti lamedat nalja, aga see-eest palju ja valjusti.
Täna ilmus Postimehes lugu „Juurikas. Naeris“, mis peakski meie mõtteid igasugustest eksistentsiaalsetest probleemidest eemale peletama.
Ja peletabki! Mart kirjutab vanas heas vene muinasjutu stiilis: „Elas-oli kord Vene Föderatsiooni välisminister Sergei Viktorovitš Lavrov. Sergei Viktorovitšil oli kolm armukest. Üks armuke oli habemega, teine armuke oli vuntsidega, kolmas armuke oli kiilaspäine.“
Ja eesti inimesel tuleb kohe tuttav ette: esimene, too habemega, on muidugi Conchita Wurst. Teine, vuntsidega, on äkki meie sotsmini kantsler. Aga kolmas, kiilakas, on… on… kes see võiks olla?
Nuputage palun ise. Loo autor on Mart Juur.
+ + + + + + +
Veel rohkem vajaksid nalja praegu venemaalased, kes juba mitu kuud jälgisid telekast Ukraina sõda ja elasid „omadele“ kaasa, nagu oleks tegemist mingi spordivõistlusega. Ja nüüd äkki selgus, et paljudele väljastatakse tuusik selles sõjas osalemiseks ja popkorn jääb koju.
Nii hakkaski keegi naljahammas joonistama Sankt-Peterburgi skulptuuridele silmi. Näiteks Suveaias (Letnij sad) täiustati imperaator Vitelliuse (Aulus Vitellius Germanicus Augustus Imperator) naise Petronia silmi.
Kõik naersid kõveras, v.a. prokuratuuritöötajad, kes algatasid juurdluse. Sest seal riigis kehtib vana reegel „silm silma vastu, hammas silmamuna sisse“.
Ivan Makarov