Eesti ajakirjandus käib alla, ta on kaotanud professionaalsuse, objektiivsuse ja sõltumatuse, muutudes saastameediaks ning see käib seinast seina, ERR-ist Delfini. Paljud ajakirjanikest on juba ammu muutunud sõnnikuloopijateks.
Hiljuti käis “meediahüään” Vilja Kiisleri jutul skandaalne Kris Kärner, kes saatekülalisena võis meeldida või mitte, aga tähelepanu alla jäi pigem veelgi skandaalsem “ajakirjanik”. Vilja Kiisler oli vestluskaaslasega rääkides ebaviisakuse musternäidis, tõeline koolikiusaja tüüp, kes alandas ja mõnitas saatekülalist räigelt, näidates ehtsa mürki pritsiva kobrana välja oma põlgust, mida intelligentsed inimesed ei tee kunagi.
Kiisler pole vist kunagi kuulnud sellest, et tõelises ajakirjanduses peetakse professionaalideks neid, kes suudavad teemat käsitleda nii, et nende isiklik seisukoht, mis igal reporteril on olemas, minimaalselt välja paistaks. Ajakirjaniku asi pole olla kohtumõistja ja hukkaja, tema kohustus on teema objektiivselt inimesteni viia ja lasta neil otsustada.
Vilja Kiisler esines kohtumisel “heade” esindajana, aga pigem just tema esindas kõike seda, mida ta Kris Kärnerile ette heitis: küsitleja oli ebaviisakas, vihkav ja viha õhutav, lame, madal ja vulgaarne, kuigi kõik see oli riietatud õilsuse rüüsse. Võib öelda, et Kärnerit kõiges halvas süüdistades laskus ta ise temast madalamale, muutudes fuuriaks. Eriti tülgastavad olid küsimused, et mida noor mees arvab, kas ta võib üldse kellelegi naistest meeldida.
Kindlasti oli palju neid inimesi, kes tulid Kris Kärnerit hukka mõistma, aga süda läks pahaks Vilja Kiisleri peale.
Ilmselgelt on Vilja Kiisler “ajakirjanik”, kelle lugudest ei muutu miski paremaks, sest mürk lendab igal kohtumisel saatekülalistega ja see mürgitab kõike, mis puutub Kiisleri saatesse. Samas, kui tema juures käis Kaja Kallas, siis oh seda ümmardamist…
See, kuidas Kiisler saatekülalist alandas, on tuttav stalinlikust ja maoistlikust ajalooperioodist, kus teisitimõtlejatega käituti just niimoodi, üritades neid näidata vastikute putukatena, keda on vaja halastuseta lömastada; selliseid inimesi taheti sundida enesealanduseni, et ta ise tunnistaks oma tühisust ja paluks karistust, pärast mida saab teda juba avalikult hukata ja pööbel möirgab veel kaasa.
Meediakanalina paistab Delfi silma peamiselt halvast poolest. Nende “faktikontroll” on tõelise ajakirjanduse paroodia, see on häbiplekk, sest tsenseerijad ei tee vahet faktil ja arvamusel, nad kasutavad ainult neid fakte, mis nende propagandat kinnitavad, ja eiravad alternatiivseid allikaid, mis on enamasti vastupidised ja usutavamad. See naljanumber on saanud palju kriitikat, aga siiski jätkab.
Vilja Kiisler aga tegi Kris Kärnerile päris kõvasti reklaami, sest tema räiguse kõrval tundus “paha poiss” päris sümpaatsena.
Uued Uudised