11.07.2022
Ma teadsin, et Eestis ei ole olemas levimuusika kriitikat. Selle võiks veel üle elada, aga tõdeda, et Eestis pole enam ka lauljaid, oli valus.
Meil asendasid võimekaid ja isikupäraseid lauljaid „staarid“, kes oskavad esitada ainult omaenda vorbitud või teiste poolt konveiermeetodil toodetud ebapoeetilisi sõnade kombinatsioone ja helilõike, mis on sobitatud solisti kasinate vokaalsetele võimetele ja ta üksluisele sisemaailmale vastavaks. Siis tuleb stuudio, lauldakse jupikaupa sisse, tõmmatakse tuunimise abil kahtlased kohad puhtaks, lisatakse värvitutele häälekestele kajasid ja faktuuri, võimendatakse mitmekordse taustalauluga ja taotakse kuulajale eetrikuvaldaga pähe.
Ja tulemuseks on see, et „sinu nägu“ kõlab, aga hing ja häälepaelad mitte.
Kui selle helisaaste loomise ja levitamisega tegelevad kommertskanalid, siis on see veel kuidagi mõistetav – mis iganes neid toidab… Aga eilne ühe väga hinnatud muusikategelase pöördumine minu poole oli seotud riigiringhäälinguga: inimene helistas üle mitme aasta ja kurtis, et üks Vikerraadio otseülekanne oli muusikalises mõttes väljakannatamatu. Et ise ta sõna võtta ei saa, sest tühistatakse kohe ja jääb tööta.
Mina aga olen ammu tühistatud ja tühistatu peale kellegi hammas enam ei hakka. Nagu öeldakse, surnud ei higista. Kuulasin siis kontserti, mida oli esitletud järgmiselt:
„Küsimus selle kohta, mis värvi on armastus, sai tänu Uno Loobile vastuse juba aastakümneid tagasi. Küsimus selle kohta, kuidas kõlab armastus ehk kuidas on läbi aegade armastuse pannud kõlama Eesti laululoojad ja esitajad, sai vastuse 9. juuli õhtul Pärnu Ammende Villa aias, kus toimus Vikerraadio armastuslaulude kontsert. Vikerraadio kuulajad andsid armastusele kõla, valides välja need kõige-kõigemad lemmiklood Vikerraadio muusikanõukogu poolt eelnevalt välja selgitatud 100 kaunima armastuslaulu hulgast.
Neid lugusid teab peast ilmselt suurem osa eestlastest – “Suudlus läbi jäätund klaasi”, “Leekiv armastus”, “On küll hilja”, “Naer”, “Peagi saabun tagasi su juurde”, “Käime katuseid mööda”, “Keegi tulla võib”, “Nagu merelaine” ja muidugi seesama “Mis värvi on armastus”.
Sumedas suveõhtus esitavad neid ja paljusid teisi väljavalitud armastuslaule
Tanel Padar, Maarja-Liis Ilus, Evert Sundja ja Liisi Koikson. Kontserti juhib Tambet Tuisk.
Soliste saadab ansambel Kaspar Kalluste juhtimisel, taustalauljad Marianne Leibur ja Marilin Kongo. Kontserti salvestas kohapeal ETV, Vikerraadios toimus otseülekanne.“
Kontserdi nimi oli „Nii kõlab armastus“, aga peaks olema „Nii armastus kõlada ei tohiks“. Jah, „neid lugusid teab peast ilmselt suurem osa eestlastest“, aga nende eestlaste hulka õhtu solistid ilmselgelt ei kuulunud.
Ausalt öeldes ei ole ma mitte midagi nii õudsat viimastel aastatel kuulnud, aga ehk sellepärast, et ei kuulagi ammu raadiot ja ei vaata telesaateid, kuhu tulevad pisikesed suure egoga lauljahakatised ja lihvivad oma kuulajaid vaimselt veelgi väiksemateks, kui nad juba on.
Mis oli kontserdil puudu: intonatsioon, häälematerjal, hääldus, fraseerimine, taktitunne (mõlemas mõttes), tempost kinnipidamine, artistlikkus, esitatavast loost arusaamine, meloodiast kinnipidamine, tihti ka algupärane harmoonia.
Esitajatele olid laulud enamasti nii võõrad, et sõnad ei olnud ilmselgelt peas, et otsiti õigeid noote, et tundlikumates ja kõrgemates kohtades kasutati eemaletõukavat kalki häält, mis muutus tihtipeale nasaalseks, nagu oleks lauljal suvine riniit jne. Mõned lauljad ütlesid otse ja ausalt, et ei saanud kohe aru, millest laulud räägivad. On isegi arusaadav, et Marju Kuudi lauldud laule ei olegi võimalik esitada originaaliga isegi võrdväärselt mitte, kuigi Maarja-Liis Ilusa püüdlikkus ja üleminekud falsetile olid armsad, hinge tal on. Ka Uno Loop on samuti kordumatu, aga miks? Nendest ei tehtud „tähti“ nagu praegu „superstaare“ ja poliitbroilereid. Nad olid isiksused, nendel oli annet ja nad olid selle kallal meeletud tööd teinud, nad olid tõelised professionaalid. Ja nad laulsid omal ajal neid laule kuulsaks nii, et tulid stuudiosse ja laulsid need ühe või kahe duubliga alguses kaherealisele, hiljem juba kaheksarealisele makile.
Ja siis, kui Eesti Raadio teises stuudios oli juba 24-realine magnetofon, mis andis palju kombineerimisruumi, rääkis mulle helirežissöör Mati Brauer oma muljetest Voldemar Kuslapi ühe laulu salvestamisest: „Härra astus sisse, tervitas, läks mikrofoniruumi, ma panin salvestama ja ta laulis loo algusest lõpuni. Laiutasin käsi – perfektne. Kuslap kuulas läbi ja ütles: teeks veel ühe korra. Läks ja laulis teist korda jälle ühe ropsuga sisse, ütles, et nii juba läheb, tõstis kaabut ja lahkus sündmuskohalt“.
Ammende villa aias toimunud kontserdil isegi õhtujuht kokutas ebaromantiliselt, luges Ingmar Bergmani kirja ette nii nagu oleks ta mingil igaval konverentsil. Instrumentaalansambel mängis kohati robustselt, elektrikitarri vaherepliigid ja hot’id olid paljude lugude kohta liiga kriiskava tämbriga ja tundetud, vägisi pealesurutud. Ütleme ausalt, et „Leebe tuule“ esitus oli kohutav, selle ulgumise, kohmakuse ja ilusa meloodia pideva muutmise ja moonutamisega. Liisi Koiksoni üks ebaõnnestunumaid etteasteid.
Imelisest ballaadist „Sind otsides“, mis algas kitarristi poolt tekitatud paari ebameeldiva noodiga, omandas Ewert Sundja korralikult vaid esimese salmi, siis läks asi väga tooreks, eksiti puhtuse ja õige rütmi vastu, lõpus tuli juurde veel halvakõlaline taustvokaal, nagu tüdrukud oleksid unes midagi kõhedat näinud.
„Kohtumistund“ oli tehtud nii ebameeldivaks, et „kala“ kitarrisoolo lõpus oli selle helgeim hetk. Kui ei ole olemas mehist häält, kui olemasolev on värvitu, kui ei ole maitset, siis ei tasuks selliste vaid näiliselt lihtsate lugude kallale asuda.
Tanel Padar on muidugi professionaal ja isiksus, mis andis ka tunda, aga temagi ei võtnud toimuvat ülearu tõsiselt.
„Mis värvi on armastus“, „Suudlused läbi jäätunud klaasi“, Valgre laulud ja muud suhteliselt uuemad teosed ei olnud seekord hea elamus. Ütlen otse ja keerutamata, et kontserdil ei olnudki helgeid kohti: tuim, taidluslik, lohakas esitus artistidelt, kellele on need laulud ilmselgelt võõrad ja arusaamatud. Meenub sama hull ETV otseülekanne mingilt kontserdilt Regati tähed, kus taidlejad eesotsas Robert Linnaga laulsid abitult 1980. aasta laule Tallinna olümpiaregati juubelil. Aga isegi too kontsert ei olnud nii masendav.
Enne kui laulda armastusest, õppige armastama muusikat.
Ivan Makarov