15.08.2022
Reformierakonna roppsuu.
Seda, et Paide arvamusfestival on muutunud tühjaks mokalaadaks, ei räägita mitte esimest aastat ja seda ei räägi mitte ainult rahvuskonservatiivid – kogu üritus on juba pikemat aega nagu ühte väravasse mäng.
Korraldajad ise kirjutavad: “Sündmus toob 2013. aastast augusti teisel nädalavahetusel Paidesse kokku Eestist ja maailmast hoolivad inimesed erinevatest kogukondadest, et luua tasakaaluka arutelu abil paremat arusaamist iseendast, üksteisest ja maailmast. Festivalile on oodatud kõik, kes tahavad kuulata, mõelda, küsida ja kaasa rääkida ühiskonna jaoks olulistel teemadel. See on koht, kus leida mõttekaaslasi, aga ka uusi ideid, vaatenurki, seisukohti ning lihtsalt mõnusalt aega veeta. Arvamusfestivalil saad teada, millest Eesti inimene mõtleb, mis talle muret või rõõmu teeb.”
Midagi sellist festivalil enam ei juhtu – enamik poliitilisi jõude sõidab sinna oma maailmavaadet teistele peale suruma ja oponente maha tegema. Arvamusfestivali keskseks nägemuseks on vasakpoolne-liberaalne maailmavaade ja sellest eemalejääjad sisuliselt surutakse maha, mingit ühisosa otsimist tegelikult ei toimu, oma “õigeid” seisukohti esitavad valdavalt jõud, mis on üdini sarnase globalistliku suunitlusega, erinevused ja lahkmeelsused on ainult pisiasjades.
“Arvamusfestivali pilte vaadates kinnistub vägisi mulje, et tegu on nomenklatuuri poolt maksumaksjate raha eest iseendale loodud mõnusa jutuklubiga, kus saab teineteisele õlatunnet pakkudes ühiskondlikult ideoloogilist ja poliitilist üksmeelt produtseerida,” ütleb ka traditsionaliste esindav Varro Vooglaid.
Osa EKRE poliitikutest on varemgi öelnud, et neil on mõtet arvamusfestivalile minna ainult huvilistele rääkima, sest teiste poliitiliste jõudude üheks eesmärgiks on alati rahvuskonservatiive igati maha teha, vastandumine EKRE-le on kõigile juba sisse kodeeritud, erakond võetakse ette ka siis, kui neid endid väitluses pole. Nii kostis ka seekord näiteks Jürgen Ligi ropust suust ainult hüsteerilisi karjeid EKRE suunal.
Mis mõtet on minna arvamusfestivalile, kus teemades on juba ette kirjutatud üks ja ainus liberaalne “tõde”, kogu mäng käib ainult väikeste erinevuste pinnal nende põhimõtetes ja mingeid käegakatsutavaid tulemusi nagunii ei tule? Nagu ei tule ka “jääkeldritest”, ettevõtjate ühisavaldustest ja paljutest muudest pealtnäha toredatest ettevõtmistest.
Või on keegi märganud, et pärast kõiki neid arvamusfestivale oleks poliitilised jõud üksteise suhtes mõistvamad, huvigruppidega arvestataks võimu tasemel rohkem, poliitiline kultuur oleks paranenud jne? Mitte midagi sellist pole juhtunud, nagu võib näha ka Riigikogu debattides ja infotundides.
Teemaderingis on valdavad globalistlikud teemad, kuid tõelised valupunktid jäävad alati kõrvale. Näiteks oleks võinud rääkida inimõigustest pandeemia ajal ehk siis sundvaktsineerimisega seonduvast. Rääkida poliitilisest kultuurist olukorras, kus peaminister “vallandab” koostööpartneri ministrid, kuhjab nende töö käputäie ministrite kaela ja paralüseerib kuni uute ministrite leidmiseni tuntavalt kogu riigi toimimise. Rääkida venestamisest ja demograafilise olukorra muutumisest eestlastele kahjulikus suunas seoses Reformierakonna algatatatud slaavi odavtööjõu massilise sisseveoga, ja nii edasi.
Millestki sellisest ei räägita. Brüsselist, ÜRO-st, Greta Thunbergilt ja paljudest muudest kohtadest tulevatest teemadest räägivad meedia, valitsus, peavoolupoliitikud ja ideoloogid nagunii päevast päeva. Arvamusfestivali käiakse lihtsalt samu teemasid üle rääkimas, nii-öelda globalistlikku küünarnukitunnet kogemas. Ja ühiselt EKRE-t sõimamas.
Järjekordne arvamusfestival on läbi ja järgmise 12 kuu jooksul ei muutu midagi, vähemalt mitte selles võtmes, et Paidest oleks saadud mingi idee või tõuge. Potjomkini küla võõbati veel kord üle.
Uued Uudised