29.01.2022
Vaenukõneseaduse arhitektid Maris Lauri ja Kaja Kallas.
Poliitikavaatlejad Lauri Vahtre ja Peeter Espak kommenteerivad „Rikkumisest teavitaja kaitse seadust“, mis viib Eesti taas mitme sammu võrra tagasi aegadesse 1944-1953.
Lauri Vahtre kirjutab oma blogis: “Et tähistada päikesetõusuvalitsuse 1. aastapäeva, andis meie võrratu valitsus 26. jaanuaril Riigikogu menetlusse võib-olla kõige süngema seaduseelnõu kogu Riigikogu ajaloos. Ametlikult kannab see numbrit 504 ja pealkirja „Rikkumisest teavitaja kaitse seadus“, mitteametlikult „Vilepuhuja kaitse seadus“, kuigi sisuliselt peaks ta nimi olema „Pealekaebamise soodustamise ja hirmuõhkkonna kehtestamise seadus“.
Olge lahked, imetlege ise: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/be649d11-1eb9-40c2-820b-14391f119fac/Rikkumisest%20teavitaja%20kaitse%20seadus
Mida seaduseelnõu ette näeb? Et igas vähemalt 50 töötajaga asutuses või eraettevõttes seataks sisse suhtluskanal, mille kaudu iga töötaja saaks selleks ametisse pandud isikule kaevata talle tööga seoses teatavaks saanud õigusrikkumistest. Ametisse pandud isik („teavituskanali haldaja“ – see kõlab peaaegu sama hästi kui „agendijuht“) omakorda peab aga kaebajale aru andma, mis kaebusest edasi sai. Kaebaja isik jääb kõige rangemasse saladusse.
Väliselt ja ametliku versiooni kohaselt võideldakse nii korruptsiooni vastu, julgustatakse inimesi rikkumiste vastu välja astuma. Väga kena. Ainult et anonüümsete pealekaebajatena, ja pole tarvis eriti palju mõistust või elukogemust, mõistmaks, kuhu see peagi välja viib. Eriti kui seadusesse jäävad sellised pärlid nagu: „Rikkumine käesoleva seaduse tähenduses on ka tegevus või tegevusetus, mis ei kujuta endast õigusrikkumist, kuid on vastuolus õigusnormi eesmärgiga.“ Mis äraseletatult tähendab, et te võite küll seadust mitte rikkuda, aga seadusrikkuja olete ikka. Või veel lihtsamalt: te võite küll süütu olla, aga süüdi olete ikka. Sest keegi kuskil arvab heaks nii otsustada.
Tähendusrikas on seegi, et pealekaebaja, keda justkui kaitstakse, muutub seaduseelnõu kohaselt lausa immuunseks ja seetõttu osutuvad kaitsetuks hoopis need, kelle peale kaevatakse. Kaebuse esitanud isikut on pea võimatu vallandada, olgu ta nii loll või laisk kui tahes, sest iga keskpäranegi advokaat oskab kinnitada, et teda kiusatakse taga kaebuse esitamise eest – eeldusel, et tema isik „on tulnud avalikuks.“ Mida on kaebajal kahtlemata väga kerge ühtegi jälge jätmata korraldada. Ja ajastu paatost matkida üritav kohus otsustabki, nagu vaja. Võib prognoosida ka „tööalaste“ ahistamiskaasuste hüppelist kasvu.
Ühesõnaga, välja viib see selleni, et lisaks üksikutele õigustatud ja vajalikele rikkumisteadetele hakkavad kaevamiskanaleid ummistama just need inimesed, kes seda ei peaks tegema. Need, keda kimbutab kadedus, alatus, kättemaksuhimu, alaväärsuskompleks ja muud kiiduväärt kaebajaomadused.
Eelnõu kokkuklopsijad oleksid võinud endalt küsida, miks kõigis ühiskondades, ka nendes, kus hinnatakse kõrgelt ausust, seaduslikkust ja korda, ometigi põlatakse pealekaebajaid. Lapsed, kelle õiglustunne on eriti terav, lausa vihkavad „kitupunne“. Meenutage „Kevadet“ – mis see oli, mida Toots enne koolist lahkumist Kiirele veel anda tahtis? Kui keegi ei mäleta, siis – hea keretäie tappa, ja seda just kaebamise eest. Ning see, kallid lumehelbekesed, ei tähenda põrmugi, et „Kevade“ päevil oleks inimkond olnud barbaarne ja mõistmatu.
Barbaarsed ja mõistmatud olete te ise, kes te ei taipa, et institutsionaliseeritud pealekaebamisest tõusev teoreetiline tulu jääb mitmekordselt alla sellele kahjule, mille toob endaga kaasa vastastikuse usalduse hävitamine ja üldise umbusu külvamine. Sada töötajat, sada pealekaebajat. Kokku üks Suur Vend, kus kõik jälgivad kõiki, keegi kedagi ei usalda ja igaühest võib saada reetur.
Selle eelnõu esitas Riigikogule Eesti Vabariigi Valitsus. Košmaar.”
Peeter Espak: “Selline anonüümne pealekaebamissüsteem, mida valitsus kavandab, on põhimõtteliselt samane, kui igale trepikojale ja püstakule määrata ideoloogiatöötaja, kes hakkab trepikojas toimuva kahtlase tegevuse kohta inimestelt salakaebusi koguma. Leida müüs korrus altpoolt Gunnarile küttepuid ja kartulit ning rikkus sellega erinevaid kehtestatud norme kauplemisele, sh käibemaksu ei tasutud. Rünno aga ütles trepil mööduvale Mallele “Vau!” Pervert ja ahistaja! Veljo koos Aleksandriga aga on rääkinud juba korduvalt riigvastaseid jutte, ei toeta pagulasi ning sallivust, on paadunud vihakõnelejad ning on põhjust oletada, et nende liberaalse demokraatia vastane mõttelaad võib viidata seotusele Kremliga.
Ühtlasi aga saab kaevata ka kõikide nende trepikoja elanike peale, kes kuritegelikust tegevusest teadlikuna olles sellest püstaku ideoloogiatöötajale või võimudele teada ei andnud. Kõikidest sellistest kaebustest peab aga ka kaebajale aru andma ja omakorda asjadele ametliku käigu mitteandmise või liigse leebuse eest saab karistada ka see sama ideoloogiatöötaja ise.
Keegi on meie riigis tõsiselt juba pikemat aega põrutada saanud. See kõik ületab tavapärast sõgedust juba väga tugevalt patoloogilisse suunda.”