Paleepöördega võimule tõusnud erakonnad pühkisid oma patud suures koosmeeles vaiba alla ja asuvad valitsema

“Nimetades asju õigete nimedega, toimus Eestis sisuliselt paleepööre. Selle initsiaatoriks oli Reformierakond ja see sai teoks Keskerakonna reeturlikkuse tõttu, kes loetud tundide kestel astus määrituna võimult tagasi… ja siis juba puhtana nagu prillikivi uuesti võimule. KaPo ja Prokuratuur olid vahendid, kelle kätega paleepööre teostati ja president isik, kes sellele oma nõusoleku andis.

Kõigel toimunul pole ei demokraatia ega rahva tahtega midagi ühist. Võimumängud mängiti ära kabinettides. Pole kahtlust – süvariik tegutses otse, avalikult. Me kõik nägime, kuidas ja mis meetoditega.

Esimene asi, mida teha, oli see, et kaks paleepöördega võimule tõusnud erakonda pühkisid oma patud uues suures koosmeeles vaiba alla ja asusid valitsema.

Koheselt tuli ka mingi koalitsioonilepe kokku kirjutada. Formaalselt on seda ühisosa ju vaja. Sellega saadi valmis ülikiiresti ja vaidlemisteta. Ümmarguse ja loosungliku koalitsioonileppe kohaselt püütakse ilmselt lohiseda uute Riigikogu valimisteni, mingeid suuremaid majanduslikke otsuseid tegemata. Elatakse eelmise koalitsiooni rasvast.

Küll tehakse olulisi ideoloogilisi otsuseid, mis puudutavad migratsiooni, abielu ja selle asendamist pere häguse mõistega ning eesti keelt ja kultuuri. Nende otsuste ideoloogia lähtub üheselt Brüsselist. Mis on mõistetav – Eesti ei ole uute valitsejate meelest enamat kui Brüsseli kuulekas vasallriik, Euroopa pisike omavalitsus. Truudus ja kuulekus Brüsselile on nende vundament. Sellest arusaamast lähtub uue koalitsiooni kogu ideestik ning mõtlemine.

Puht subjektiivselt tundub mulle, et uus valitsus on väga nõrk. Uued ja vanad, kogenud ja kogenematud, triibulisuse kehtestamine valistuse ülesehituse põhimõttena – see on kõik kokku rohkem kaootilisus kui korrastatus. Näib, et sisuline pädevus on välisele poliitkorrektsusele ohvriks toodud.

Kahe erakonna läbirääkimiste ajal torkas silma, et mõlemad – nii Kallas kui Reps – olid silmnähtavalt ja ülevoolaavalt õnnelikud. Permanentselt. Nagu Jõuluvanalt kingi saanud lapsed. Ajakirjandus võrdles neid isegi armunutega.

Mina oleksin tahtnud näha tõsidust, süvenemist, kohustatust, vastutustunnet, isegi muret oma rahva pärast. Nende kahe proua üliõnnelik ja võidukas emotsionaalne taust läbirääkimiste päevadel ei luba mul neist kahest loota suurt midagi. Oma eesmärgi nad saavutasid – võim on nende. Sellest ka nende õnnelikkus. Kas rahval ka sellest nende kahe joovastusest midagi head ja arukat on oodata, ma kahtlen.

Eks Reform ja KE asetasid ennast valimiste eelseks ajaks kriitikatule alla ja seda kriitikat juba tuleb. Mõistetav – mäng oli liiga räpane ja avalik, mängurid ise määritud. Ning plaanid reaalseks valitsemiseks praktiliselt puuduvad.

Neis tingimustes pole EKRE-l muud võimalust kui saavutada Riigikogu valimistel 51 kohta. Siis pole reetureid, kes võiksid noa selga lüüa ja saab rahulikult riigi ja rahva hüvanguks tegutseda. Arvestades uue koalitsiooni ja valitsuse nõrkust ja rajatust üksnes võimu omamisele on see ka täiesti võimalik.”

Harri Kingo, poliitikavaatleja