Paljud Eesti ettevõtjad on kui euronisa küljes rippuvad sulased

Kui vanasti tahtis talumees midagi ehitada, läks ta metsa palgikuuski hindama – nüüd seab ta sammud tuppa, et arvutis eurorahade saamiseks projekt valmis kirjutada. See aga on kõik senised turumajanduslikud arusaamad segi keeranud.

Üks muutuste moment ongi see, et kogu ettevõtlus sõltub nüüd eurorahadest. Eesti maksab EL-i ühiskasssasse mingi summa ja esialgu saab veel sealt rohkem tagasi, aga pikalt see ei kesta, liidu laienedes saab ka meist teiste toitja. Eurosõltuvus aga on juba täielik.

Ettevõtlusest on kadunud kõik seni tavaliseks peetud seisukohad, isegi muidu pühaks peetud asjad on jalge alla tallatud. See, et paljud ettevõtjad, eriti ehituses, on Ukraina-sõltlased, on ammugi selge, kuid nii räigelt pole keegi rahvusriigile vastandunud, nagu tegid maasikakasvatajad eesotsas Roomet Sõrmuse ja Elke Lillemetsaga möödunud suvel.

Need ettevõtjad ütlesid ja ütlevad selgelt välja, et neile on Põhiseaduse preambulis kirja pandud rahvusriikluse ja eestluse saatuse prioriteetsus täiesti suva. On väheusutav, et ükski ukrainlaste sissetooja ei mõista – iga endisest NLiidust tulnud venekeelne tööline kinnistab siin vene keele ja impeeriumi meele.

Ligikaudu poolsada Eesti ettevõtjat on ühinenud algatusega, mille kohaselt arvestatakse tööjõupoliitikas vähemustega – taas üks turumajanduse reeglitele vastukäiv otsus, mis tähendab, et oskuste, kogemuste ja kompetentsi asemel eelistatakse ideoloogilist lähenemist.

Jällegi – iga haritud ettevõtja peaks poliitikast niigi palju jagama, et teada, kuidas vähemuste kaitse on neomarksismi uus võitlusrinne, sest proletariaati Marxi mõistes suuresti enam pole ja Frankfurti koolkond leidis endale uued „rõhutud“ naiste, vähemuste ja migrantide näol. On mõistmatu, miks tahavad ettevõtjad olla ideoloogiate orjad.

Praeguses pandeemiakriisis on paljud ettevõtjad asunud lausa massiliselt karjuma sellest, kuidas nemad vaktsineerimata inimesi ei teeninda või panevad nad testide eest maksma – kohe kuidagi ei jagata seda, et sellise poliitkorrektse jutuga peletatakse eemale potentsiaalne raha. Ei tule ju üritustele ka need, kes on koroona läbi põdenud, aga tõendit selle kohta pole, ühe vaktsiini saanud ja paljud teisedki.

Paljud ettevõtjad pole enam ettevõtjad, vaid mängivad ettevõtlust. Või siis sörgivad ideoloogiatel sabas ja loodavad eurorahade peale.

Mitte ainult ettevõtjad, ka teadlased, keda peetakse millegipärast ka vaimseks eliidiks, on mandumas, sest lähevad kaasa ideoloogiatega. Tarmo Soomere ei leidnud ilmselt poliitikas toetust, sest näiteks rahvuskonservatiividele on vastuvõetamatud tema seisukohad LGBT ja maailmarände Eestisse majutamise kohta. Tartu Ülikooli prorektori Aune Valgi seisukohad, mida ta on väljendanud meedias, on lausa neomarksistlikud.

Läänest on teada, et ülikoolid on muutunud vasakpoolsuse taimelavaks – see tähendab, et paljud teadustöödki pole teadus-, vaid ideoloogiapõhised. Rassismivastased, LGBT ja radikaalfeministid toetuvad ju lausa „teadustöödele“, mille kohaselt rass ja sugu olevat sotsiaalne konstruktsioon meie peades.

Teaduse eetilisusele ei maksa väga loota, sest enamik teadustöödest sõltub rahastusest, mis teeb ka teadlased manipuleeritavateks – kui on valida uuringute jätkamise ja lõpetamise vahel, siis esimese nimel võidakse seisukohtadest midagi rahastajale mittesobivat välja jätta (ravimiuuringud) või lisada (ideoloogiline moment).

Teadlased ja meedikud on kõvasti oma mainet rikkunud ka pandeemia-vastases võitluses, kus näiteks Irja Lutsar on andnud väga vastuolulisi selgitusi, perearstid, nagu Karmen Joller, aga rõhuvad Jumala heakskiidule, mis on vaktsineerimise kontekstis väga ebateaduslik seisukoht.

Mõistuse säilitanud inimestel jääb üle vaid loota, et pendel tiksub peagi tagasisuunas ja see hullus kord lõpeb.