13.03.2020
Maailmal tuleb koroonaviirusest õppida. Pilt on illustratiivne.
Lugeja Mailis Tulva analüüsib, mida võib ja saab saabunud olukorrast õppida.
“Inimene on oma loomult laisk ja kõiksuguste mugavustega kiiresti kohanev, enamasti. Süüvima, mõttekalt tegutsema ja edasisi käike planeerima asutakse siis, kui iseenesestmõistetava mugavustsooni rutiin saab kellegi/millegi poolt häiritud.
Hetkel häiribki meie kõigi elu – mingil moel kindlasti – globaalne koroonaviirus. Sirvides uudispealkirju meedias või jälgides temaatilisi teledebatte paistab läbi üks muster – muretsetakse eelkõige selle pärast, et vananevatele ja piisavalt rikastele ühiskondadele – Hiina, Korea, EL-maad, USA, Kanada – paneb viiruse levik, nooremat kõnepruuki kasutades, kõva majandusliku laksu.
Tahaplaanile on sealjuures jäänud see „vaimne“ või inimlik pool. Selle all ei pea ma silmas mitte olukorda, kus viiruse tõttu surnuid loetakse pelgalt arvudena (bodycount) ning nad on kaotanud oma isikliku näo. Ei, vaid meie maailmatunnetuslikku saamatust, et kuidas siis nüüd äkki oleme kõik haiguse pärast šokis ja põlvili, kuigi haigus (mitte küll meditsiinilises mõttes), mille ühiskondlikud sümptomid olid pidevalt näha juba pikka aega tagasi, ei häirinud kedagi.
Mis need siis on? Juba eelpoolnimetatud globaliseerumine, uskumatud mõõtmed võtnud rahvastikuränne, kõike (s.h. strateegiline julgeolek) ainult kuluefektiivsuse alusel arvestav majanduslik käitumine, ja mugav egoistlik ootus, et keegi teeb minu eest (poolmuidu) midagi ära ning et üleilmastumine toob ka muutused elu põhireeglitesse. Seda nii nende riikide poolt, kes arvavad olevat tarmukamad, kolides oma tööstuse kuhugi odavamasse tootjariiki ja et keegi veab nende mugavat elujärge lõputult edasi, et ise olla lapsevanem, saab lapsi ju adopteerida Aafrikast ja Lõuna-Ameerikast. Sama kehtib aga ka heaolutsooni trügivatele migrantidele, kes arvavad, et pääsedes üle piiri võib end paradiisiaeda pikali visata ning hüvesid nõutama ja nautlema asuda.
Oma asjad tuleb ikka ise ära teha. Järgides seda reeglit on teada, kes mille eest vastutab, mis on minu kohustused ja õigused ning säästab meid mõttetust murest, et kas naaberriik ikka veel meile WC-paberit tarnida soovib või meil tulevikus noori arste ning spetsialiste jätkub, kui mingi moekas viiruselaine taaskord oma pealetungi alustab. Ja see kehtib nii isiku, pere kui rahvusriigi tasemel.
Võib-olla kõlab see küüniliselt, kuigi enim on meditsiiniekspertide järgi ohustatud just 65+ inimesed, siis äkki on nüüd ka noortel juba karantiini sattunud või sinna sattuvatel inimestel tahe ning võimalus mõneks ajaks oma telefonid võrgust välja lülituda ning tegeleda pisut maisemate asjadega, ka praegu, paastuajal. Itaalia, Hispaania, Prantsusmaa ning Lõuna-Korea sündimuskordajad on ikka üsna nigelad. Hiina puhul peab sellise asja üle otsustama ilmselt Rahvavabariigi Kommunistlik Sündimuskomitee ja selle kokkukutsumine võtab praegustes oludes ilmselt aega enam kui 9 kuud.”