19.02.2018
Tsiviilkaitse varjend
Eesti 100 juubeli eel on taasiseseisvunud Eestil ette näidata omajagu saavutusi, kuid piisavalt põhjust on ka häbenemiseks — üheks selliseks teemaks on tsiviilkaitse täielik puudumine. Ja isegi kui see viimaks jutuks tuleb, siis selgub, et aega on küll, kiiret pole kuskile, uurime, analüüsime, vaatame, kas raha leiab!
Seda, kui riigis puudub täielikult üleüldine häire- ja varjumissüsteem sõja või loodusõnnetuste puhuks, võiks andestatavaks pidada ehk teiste riikidest merega eraldatud Iirimaa ja Islandi, kuid kindlasti mitte Balti riikide puhul.
Alates 2008. aasta sõjast Gruusiaga on Venemaa agressiivsus aina kasvanud ja üha uued riigid selle ohvriks langenud, kuid Eesti valitsused pole tsiviilkaitseks midagi ette võtnud. Tuletagem meelde, et isegi Nõukogude Liidus oli selline süsteem ülivõimas ja ka tänases Soome pealinnas Helsingis väidetakse varjendeid vähemalt miljoni inimese jaoks olevat.
Valitsus otsustas 1993. aastal rahanappuse tõttu enamiku Euroopa riikide eeskujul varjendeid mitte arendada. Toona oli Nõukogude pärandina arvel veel 280 varjendit ja varjumiskohta 72 910 inimesele. Praegu ei ole riigil isegi ülevaadet, mis seisus need hooned on.
Senistest uuringutest selgub, et olukord tsiviilkaitse osas on Eestis hapu: inimesed pole kriisideks valmistunud, nad ei tea, kuidas neid eriolukordadest teavitatakse ja linnastuvas Eestis on paljudel kadunud võimalus maapiirkondades varjuda. Kel see võimalus ongi, ka neil võib taludes tulla puudus kõigest vajalikust, sest maal enam iseennast ei toideta.
Alles nüüd, 27 aastat pärast taasiseseisvumist tahetakse uue elanikkonna kaitse kontseptsiooni järgi luua riigis SMS-hoiatuste süsteem, kaaluda sireenide kasutamist ja ehitada nullist üles võime elanikke suures mahus evakueerida, vahendab Postimees.
Praegu on elanikkonna teavitamine kriisiolukorrast rajatud massiteabevahenditele ja sotsiaalmeediale. Nüüd soovitakse Eestis luua riiklik SMSi-põhine hoiatussüsteem, millega saaks teavitada ohust korraga tervet piirkonda inimesi ning anda neile esmaseid käitumisjuhiseid. Samasugused süsteemid on juba töös Hollandis, Leedus, Saksamaal, Ungaris, Islandil ja Belgias.
Eestile sama võimekuse loomine maksaks hinnanguliselt 1,5 miljonit eurot ja selle kasutamine veel 1,2 miljonit. Siingi tekib küsimus — mis saab siis, kui sellised süsteemid sõjalise konflikti algstaadiumis küberrünnaku või teiste tehniliste vahenditega lihtsalt rivist välja lüüakse?
Üheks variandiks peetakse ka sireenisüsteemide paigaldamist nendele tiheasustusaladele, kus on suurem hädaolukorra oht. Samas puudub Eestil täielikult ka kriisiabitelefonide süsteem, mis tuleb samuti alles luua.
Kas tsiviilkaitse osas hakkab nüüd midagi muutuma? Selles paneb kahtlema juba üks osa uudisest: “Üks võimalus elanikkonna kaitstuse suurendamiseks on rakkerühma väitel luua linnade avalikku ruumi ühiskasutatavaid varjumiskohti. Seda, kas plaan end ära tasub, peaks ütlema aasta lõpuks valmiv ja valitsuse julgeolekukomisjonile esitatav analüüs. Lisaks tuleks riigil luua standardid ja tehnilised juhendmaterjalid, et elanikud saaksid huvi korral ise varjendit rajada või olemasolevaid hooneid vastupidavamaks muuta.
Nüüd on oluline leida raha, et välja töötatud meetmed ellu viia. Kas raha leitakse, selgub aprillis valmiva riigi eelarvestrateegia käigus. Kui vajalikud vahendid tagatakse, siis on võimalik lähima kolme-nelja aasta jooksul läbi viia või käivitada kõik olulisemad tegevused. See ei tähenda, et Eesti jõuab juba sama ajaga eeskujulikule kriisivalmidustasemele. Õige käitumine võtab aastaid õpetamist ning riigil on plaanis alustada koolidest, riigisektori töötajatest ja kogukonnajuhtidest.”
Kõige selle taustal selgub, et riik alustab nüüdki pikalt ja laialt tasuvusanalüüsidest, standardite loomisest, raha otsimisest ja ametnike koolitamisest ning võtab endale aega vähemalt 3-4 aastat! Kulla võimupoliitikud, kui Venemaa alustab homme sõda, siis inimesed lihtsalt surevad, kuid teie teete alles ilusaid tulevikuplaane! Ehk paluda tõesti Venemaad külmutada kõik agressiivsed plaanid vähemalt 10 aastaks, et meie riik saaks eriolukordadeks valmis olla?