Pärast seda sõda ei muutu miski enam endiseks

Venemaa agressioon on seadnud ohtu Ukraina suveräänsuse, kuid ka kogu läänemaailma jaoks muudab see sõda kõik.

Kõigepealt peab Lääs sel korral näitama, et Vene agressioon ei jää karistama, mis tähendab, et sanktsioonid peavad olema karmid ja kõikehõlmavad ning kinni pooma kogu Venemaa majandusliku potentsiaali, sealhulgas mõjuma hävitavalt ka kogu Venemaa eliidi isiklikule heaolule.

Kahjuks oli juba pärast separatistlike vabariikide tunnustamist näha, et sanktsioonid piirdusid ainult nende pankade ja isikutega, kes olid seotud otseselt Luganski ja Donetskiga. Need peavad aga hõlmama kogu Venemaa poliitilist ja sõjalist maastikku, mitte ainult Ukrainaga seotut – olgu selleks kasvõi Vene rahandussüsteemi lahtiühendamine ja kaubanduse lõpetamine. Kosmeetilised sanktsioonid ei mõju, sest ei 2008. aasta Gruusia sõja ja 2014-2015. aastate Ukraina rünnaku järgsed piirangud ei olnud mõjusad.

Kuidagi aeglaselt kulgevad praegugi sanktsioonide kehtestamised, millest efektiivsem on ehk Merkeli Nord Stream 2 kinnikülmutamine Scholzi poolt, kuid võiks kõike teha, kasvõi võtta Peterburilt jalgpalli meistrite liiga finaalmängud. Iga tund peaks tooma midagi Venemaale valusat.

Väga olulise mõju avaldab agressioon NATO-le ehk siis näitab see alliansi võimekust, ühtehoidmistunnet ja tugevust vastu seista võimalikule Vene sõjale NATO vastu. Kui NATO näitab kasvõi mingis nurgakeses minnalaskmist, hoolimatust või kohustustest kõrvalehoidumist, murendab see NATO ühtsuse ruttu, eriti kui mõni liikmesriik sellest riivatud saab. Või kui mõni liikmesriik teatab, et ei kavatse alliansi idaserva oma inimesi surma saata.

NATO vastutab tegelikult ka Ukraina ees, sest lubas talle kasvõi kaude liikmelisust ja äratas Kiievis lootust. Kui NATO ei tee kõike, mida ta Ukraina heaks teha saab, siis on see signaal kogu maailmale, et allianss pole usaldusväärne. Praegu aga on NATO peasekretär Jens Stoltenberg juba teinud avaldusi, mis distantseerivad allianssi Ukrainast.

Kindlasti mõjutab sõda ka Euroopa Liitu. Idasuunasel laienemisel on ilmselt lõpp – vaevalt soovib Lääne-Euroopa saada endale kaaslasteks riike, kes võivad Venemaa rünnaku alla sattuda, näiteks Moldovat, ning ilmselt võib ka Venemaa liitlase Serbia liikmelisus nüüd kahtluse alla langeda.

Kindlasti aga peab Brüssel lõpetama oma liikmesriikide Ungari ja Poola ahistamise, sest neil on Euroopa kaitsmisel ülioluline roll, mõlemad on rinderiigid. Euroopa Liidul tuleb lõpetada kõik vasakliberaalsed rumalused, alates majandusmigrantide vastuvõtust, sest tõenäoliselt tuleb aidata hoopis sõjapõgenikke, ning visata oma arsenalist välja pseudoteemad, millega on rünnatud Poolat ja Ungarit. EL peab lõpetama impeeriumi ehitamise, sest rahvusriigid on need, mis suudavad agressiooni vastu mobiliseerida, mitte Brüsseli keskvõim.

Loodetavasti suudab Ukraina läänemaailma toel Vene agressiooni tagasi lüüa, aga edasi tuleb Läänel paljud senised seisukohad ümber hinnata, ennekõike aga tuleb Putini-Venemaad võtta sellena, kes ta on – agressorina, mitte võimaliku liitlasena.

Jüri Kukk, toimetaja