700 aastat pärisorjust sakste piitsa all on osake eestlaste ajaloolisest identiteedist, kuid pääsenud pole me sellest ka taasiseseisvunud “oma riigis” – me oleme Eesti riigiettevõtte Eesti Energia pärisorjad. Või nagu kirjutab kolumnist Sven Sildnik: uuspärisorjus, elektrikoormised, tuulekümnis…
Nordpooli börsielekter on päratult kallis ja püstitab alatasa rekordeid, lisaks laovad elektriemavõte ja tema tütarettevõtted meie elektriarvetele juurde uusi ridasid uute tasude, tariifide, maksude ja ei tea mille näol veel. Võrgutasu (mis sageli ületab tegeliku tarbimise), sagedusreservide tasu, ülekoormustasu, saartalitlustasu… mida ametnike küüniline fantaasia vaid välja mõelda suudab!
Lausa kuritegelik on see, et tavainimene ei saa mitte ühtegi tasu vaidlustada, selle vastu protesteerida, seda maksmata jätta. Vaidlustada saaks kohtus, aga energiafirma vastu minek on majanduslik enesetapp. Riigile kurta ei saa, sest riigiasutused (konkurentsiamet, tarbijakaitse jt) on kõigele käe alla pannud ja räkitiks loa andnud. Võib protesteerida, nagu miitinguga “Elektrihind alla”, aga asjapulgad ainult naeravad selle üle. Jätad maksmata, on inkasso kohe kaelas ja nemad oskavad inimese eriti puhtaks koorida. Võtad Jüriööl koodi ja lähed rõhuja vastu – politsei pistab su kohe pokri.
Nii polegi tavainimesel, kliendil ja kodanikul absoluutselt mingit võimalust selle räkiti vastu midagi ette võtta – ehtne pärisorjus, jääb üle vaid kannatada ja maksta. Õigusriiki pole selles vallas ollagi, orjapidajale ei pääse kuidagi ligi ja elektripiits aina vihiseb.
Aga asi läheb aina hullemaks, kandudes juba päris orjusesse – orjus tuleb tuuleparkide kaudu. Ka nende puhul pole tavanimesel enam mingit hääleõigust – kui riik on otsustanud, et Maarjamaast tehakse tehnopark, looduspargist saab tuulepark, tervisehädad kompenseeritakse “taluvustasuga” ja igasse tagaaeda tuleb tuulik või paneelipõld, siis nii hakkabki olema. Või nagu ütleb majandusminister Erkki Keldo, kes on vastu, aetakse torusse. Edasipidi lüüakse ehk lausa kasti. Kõik “odava” elektri nimel, mis püstitab börsil maailmarekordeid.
Elektrist on saanud luksuskaup, stressiallikas, pärisorjuse instrument, õigusriigi hauakaevaja, omariikluse hukutaja. Ometigi oli meil kunagi päris oma ja odav elekter, enne kui börsimaaklerid ja rohehullud selle meilt võtsid. Nüüd oleme oma riigis pärisorjad ja kui masendus üle pea lööb, siis aitab rippuv elektrikaabel. Kui keegi tahab silmuse asemel sutsakaga maise eksistentsi lõpetada, siis maksku enne nn elektritoolitasu ära.
Uued Uudised
Loe ka Sven Sildnik: uuspärisorjadele kehtestatakse uued elektrikoormised, tuleb hakata maksma tuulekümnist ja Anti Poolamets: “tuulearendust” teevad ühe mehe riiulifirmad ja kogu see utoopia meenutab nõukogude aja plaanimajandust