06.04.2020
Riigikogu saal
„Võisin ka ise sõna võtta või niisama hästi jätta võtmata – see ei muutnud midagi. Suur masin liikus omasoodu nagu vabrikus käimapandud kangasteljed, kududes vastavamustrilisi seadusi. Ma muutsin neis vahel tähti ja asetasin komasid ühest paigast teise. Palk ja komisjonidetasu selle eest olid rahuldavad.“
Nii kirjeldas oma tegevust parlamendis kirjanik August Mälk. Ent aasta oli 1938 ja tegemist oli autoritaaraja parlamendiga. Demokraatiat ei olnud, parlamenti kasutati demokraatia etendamise fassaad
Demokraatlikus parlamentaarses riigis on esinduskogu roll hoopis teistsugune. Parlamentarism on võimujagamis- ja koostöösüsteem, kus võimud on lahutatud ja valitsus tegutseb seadusandliku esinduskogu poolt määratud raamides. Parlamentaarse loogika kohaselt peab seadusandja ehk parlament keskenduma eelkõige pikaajalisema ja olulisema mõjuga küsimustele, koormamata end komade ja teiste haldusdetailidega, nagu August Mälk seda autoritaaraja parlamendis tegema pidi. Täidesaatev võim ehk valitsus seevastu peab parlamendi suuniseid – olgu need antud seaduste või mõnel muul kujul – ellu viima.
Paraku on üleilmastumise ja bürokraatia võimu suurenemise tingimustes parlamenti valitud rahvaesindajate tegelik võim vähenenud. Seda kogeme ka Eestis, kus poliitikud on demokraatiast kaugenemise negatiivset tendentsi nimetanud ametnike võimuks või süvariigiks. Keskerakonna, Isamaa ja EKRE võimuleppes ongi deklareeritud, et tugevdatakse parlamentaarset demokraatiat ja suurendatakse Riigikogu võimekust. Eriti meelepärane peaks see olema opositsioonile, mis saab seeläbi oma põhiseaduslikke õigusi avaramalt ellu viia.
Neid parlamentaarse demokraatia põhimõtteid tuleks rakendada ka riigi valdkondlike arengukavade menetlemisel. Arengukavad on 2014. aastal, Andrus Ansipi valitsuse ajal vastu võetud seaduse kohaselt dokumendid, millega määratakse terviklikult ühe või mitme poliitikavaldkonna üldeesmärgid, alaeesmärgid ja nende mõõtmist võimaldavad mõõdikud ning poliitikainstrumendid, mille kaudu seatud eesmärgid saavutatakse.
Seega on tegemist ülioluliste strateegiliste dokumentidega, mis peaksid määratlema niihästi valitsuse tegevuse kui ka Riigikogu poliitika suuna. Samas võib nende kavade poole inimpõlve kaugusele lennutatud ebapädev vaade või sobimatus ühiskonna ootustega muuta nad paberlohedeks, millele eluvaimu sissepuhumine ei õnnestugi. Nii on nood arengukavad olulisemad kui tavalised seadused, mida parlament hoolikalt kolmel lugemisel lihvib ning häälteenamusega vastu võtab.
Tänavu lõpeb varasemate, ajaliselt lühemate arengukavade kehtivusaeg. Töös on tervelt üksteist uut valdkondlikku arengukava aastateks 2021-2035. Kuid ülalmainitud seaduse kohaselt kinnitab arengukavasid üksnes valitsus. Rahva valitud Riigikogu saab neid eelnevalt vaid arutada ja teha ettepanekuid, mida arengukavade koostajad ja valitsus võivad, ent ei pea arvestama. Nõnda on parlamentarism pööratud jalgelt pea peale: mitte seadusandlik võim ei anna ametnikele suuniseid, vaid ametnikud annavad endile suuniseid ise. Veelgi enam – kuna Riigikogu peab oma edasises õigusloomes arengukavasid arvesse võtma, siis juhivad ametnikud tegelikult ka parlamenti.
Arengukavade koostamise protsess on ebademokraatlik ja läbipaistmatu. Tõsi, mõnel puhul vähem, teisel rohkem. Loogiline oleks, et pika-ajalisele strateegiale võimalikult suure legitiimsuse tagamiseks uuritakse kõigepealt laiapõhjaliselt ühiskonna ootusi, korraldatakse arvamusküsitlusi, tehakse heal tasemel teadustöid. Seejärel vormistavad eksperdid arengukava tööversiooni.
Selle asemel kasutatakse aga meetodit, mida nimetatakse kaasamiseks. Iseenesest peaks see andma samasuguse tulemuse, kuna kaasamise all mõistetakse otsuste tegemist koos nendega, keda need otsused mõjutavad, ning nendega arvestades.
Tegelikkuses tähendab kaasamine aga seda, et ametnikud ise või mõni nende lemmikust projektijuht koostab kava algteksti, mida seejärel erinevates kohtades esitlemas käiakse. Arvesse võetakse neid ettepanekuid, mida soovitakse. Mingit kohustust arvestada kõiki “kaasatavaid” ei ole. Neid huvigruppe, keda ei soovitagi “kaasata”, ka ei informeerita. Nii kujuneb arengukava projekt tegelikult ikkagi selliseks, mis on meelepärane vastava ministeeriumi ametnikele.
Näiteks haridusvaldkonna arengukava projekti esitleti Riigikogu kultuurikomisjonile alles käesoleva aasta 9. märtsil. Seda oli Haridus- ja Teadusministeeriumis (HTM) koostatud juba 2018. aastast saadik. Informeeriti mitmeid mitmeid huvigruppe, aga just õpetajaskonna kaasamine jäi kesiseks. Nende pikaajalised soovid jäid arvesse võtmata. Paraku on õpetajad need, kes seda arengukava tegelikult ellu peavad viima. Esialgu soovis HTM Riigikogu fraktsioonide tagasisidet juba 31. märtsiks, ent erakorralise olukorra tõttu lükati tähtaeg 23. aprillile. Lõpuks küsiti ka õpetajate aineliitude arvamust.
Seejärel võtab ministeerium erinevate parlamendifraktsioonide ja õpetajate arvamused kokku ja otsustab, mida arvesse võtta, mida mitte. Rahvaesindajad selles kaasa rääkida ei saa. Ilmselt millalgi sügisel tuleb arengukava parlamendi ette ning rahvaesindajad võivad tähtsaid nägusid tehes küsimusi küsida ja teksti kohta arvamust avaldada. Ent juba on hilja. Hääletamist ega arengukava kinnitamist Riigikogus ei ole ega tule. Ametnike suur poliitikamasin roomab segamatult edasi. Järgmise arengukava juurde. Rahvaesindajatest-poliitikutest ehk parlamendist kui esinduskogust ning seadusandjast sõltumatult. Küsimata ühiskonna enamuse arvamust.
Kas see olukord tuleks August Mälgule tuttav ette?
Toivo Tasa
Jaak Valge
*artikkel ei kritiseeri praegust viiruse-pandeemiast tingitud eriolukorda – toim.