01.07.2021
Mikk Pärnits karikaturisti pilgu läbi.
Postimehe arvamusküljel on sõna saanud kaks tegelast, Mikk Pärnits ja Marianne Ubaleht, ja nagu ikka, mitte miskit normaalset sellest ei ole tulnud.
Tavapärasel moel saab mõlema poolt kõvasti pihta “valge keskealine mees”. Samas ütleb Vikipeedia Mikk Pärnitsa vanuseks 35 aastat ja valge on ta ka, järelikult käib kogu jutt hüsteeriahoogudest ja egost ka tema pihta. 35 on tugev keskiga, kuigi Pärnits üritab ikka veel rääkida 18-aastase positsioonilt – see aeg on sama kaugel kui ees terendav pensioniaeg.
Kas Pärnits panigi “keskealise valge mehe” staatust häbenedes kleidikese selga, et näida neiuna, sest mehena oleks ta juba selles radikaalfeministide poolt pekstavas eas?
Muide, need kaks inimest peavad Postilehe loo põhjal ennast demokraatideks – see ei takista neid võtmast ette üht ühiskonnagruppi ning eranditult kõiki soo, vanuse ja rassi põhjal tõbrasteks tembeldamast. See pole okei, või kuidas, “seepoleokei”?
Kui vaadata Postimehe pilti, siis ka Marianne Ubaleht on valge. Millest küll tuleb selliste inimeste viha oma rassi vastu? Ubalehe puhul ka oma rassist meeste vastu. Kas ärapõlatusest? Ja kas keskealised aafriklased ja araablased jookseksid tema peale kohe tormi, kui neid Vahemerelt kokku korjata ja Eestisse tuua?
Kõige priviligeeritum ning lumehelbem olevat nende kahe hinnangul just Mehe Ego. Paraku on just Ubalehe ego tohutu, sest ta soovib mehi põrandakaltsudeks teha: “Et sina või ka su tütar saaks üles kasvada riigis, kus need mehed on lõpuks vait. Et kasvaks üles uus põlvkond mehi, kes kuulavad naisi ning kasvavad normaalseteks. Kuid enne peavad nad õppima kuulama ja sina kõnelema.” Hitlerlik “keelan, käsen, poon ja lasen” naisfüürerilt?
Ubalehed ei soovi võrdsust, vaid kättemaksu “patriarhaalsele ühiskonnale” – et mehed oleksid edaspidi põlvili, korpulentsed feministid nende kohal kõrgumas. Ei mingit tegelikku võrdsust, vaid kohtade vahetamine – “keskealine valge mehike” rentslisse, matriarhaat kehtima ja kõik “normaalsed” mehed seelikut kandma. Kuna Ubaleht on interneti põhjal ka abipolitseinik, oleks huvitav teada, kui paljud “keskealised valged mehikesed” on tema tähelepanu järel trahvita pääsenud?
Mõlemad rõhuvad mingi Nõukogude pärandi peale. “Nõukogude Eesti kaob oma mentaliteediga ükskord autokraatlikku mädasohu.” “Üheks aastatega aina esilekerkivamaks nähtuseks Eestis on demokraatia mittemõistmine. Seda tihti Nõukogude Liidus üles kasvanud inimeste poolt.” Need on fraasid, mida Ubaleht ja Pärnits kasutavad.
Kummaline, aga just Ubaleht ja Pärnits on kõige ehtsaimad sovjetid. Neil tasuks ette võtta kommunistide hümn “Internatsionaal”, kus on tähelepanuväärsed read: “Maailm, kus võimul ülendame, neid keda orjus rõhub nüüd!” Naised olid rõhutud, nüüd nemad võimule ja kõik mehed galeeriaerudele! Saite nüüd, rõhujad!
Just selle idee põhjal ehk neomarksistliku ideoloogia alusel tegutsevadki need ubalehed ja pärnitsad, kes loovad ehtkommunistlikult “uut inimest”, kes ei jää ka naisi austades mitte meheks, vaid peab naiseks muutuma.
Pärnitsa ja Ubalehe loos on ka tohutult valet. Näiteks “Tragikoomilisel kombel algasid keskealise valge mehe hüsteeriahood koheselt peale ürituse lõppu kui vana Helme kamandas justiitsministrit Pärnitsalt auhinda ära võtma. Mehe ego sai haiget. Kogu «skandaal» selles seisneski. Ei milleski muus. Kui uurida solvunud meestelt, mille peale nad vihastusid, siis ei ole nad siiani osanud adekvaatselt formuleerida koherentset vastust.”
Ei, Pärnits jäi auhinnast ilma, kui selgus, et ta kirjutas kirjanik Sirje Kiinile “Hüppa p…i!” Tema postitus kõlas: “Soovitan endiselt kõikidel russofoobiat, homofoobiat v rassismi eitavaid vanureid hooga putsi saatma. ärge laske patroniseerida, saatke kohe putsi ära. ära raiska noorust, las surevad eest ära.”
Mikk Pärnits sõimas Sirje Kiini valimatute sõnadega
Vägivalla ennetamise preemiat ei saa anda vanuritele surma soovijale. Ja seda vastust “formuleeriti väga koherentselt” – ei saa anda sellist preemiat roppsuule ja surmasoovijale.
“Selle pärast sai seistud Balti ketis. Selle eest võideldi Vabadussõjas, et poisid saaksid kanda kleite ja naised pükse,” väidavad Ubaleht ja Pärnits.
Vabadussõja päevil oleks sõdurid küll rindelt jalga lasknud, kui nad oleks kuulnud, et ei saa mitte maad, vaid õiguse kleidikest kanda. Ja 1988. aastal ei nõudnud keegi “kleitides Eestit”, pükstes aga käisid naised ka Nõukogude ajal.
Kui Ubaleht ja Pärnits arvavad, et demokraatia on õigus teha mida iganes ehk anarhia, siis päris nii see ei ole. Rootsi noored liberaalid nõudsid insesti ja nekrofiilia lubamist – olgem pigem ebademokraatlikud, aga surnute pilastamist ja õdede-vendadega kokkuelamist ei tohi seadustada.
Mis Ubalehel ja Pärnitsal märkamata jääb, on see, et nad ise on täpselt sellised, kellesuguste vastu nad väidavad ennast võitlevat – nende vabadused, sallivus ja “uus normaalsus” pekstakse lihtsalt pesapallikurikaga sisse, saateks karjed: “mine p…i, sure maha!” Nagu hungveipingid või pavlikmorozovid.