Paul Oja: Eestil on ideoloogiliselt rautatud siseminister

“Minul oli siiamaani mulje, et korruptsioonivalitsuse siseminister Kristian Jaani on lihtsalt politseinik, kes ootamatult sattus kõrgesse ametisse ning on nüüd veidi segaduses uute kohustuste, volituste ja vastutuse määrast.

Teisipäevases (13.04.) Esimeses Stuudios nägin teda esimest korda rääkimas küsimustest, mis viimasel ajal kogu ühiskonda on elevil hoidnud. Senine mulje mehest muutus oluliselt.

Selgus, et korruptsioonivalitsus on Jaanile eriti sobiv seltskond, kus ta on täiesti omade keskel. Seesama võime klaari näoga silmagi pilgutamata hapusid asju magusaks rääkida, mitteolulist esile tõsta ja olulised, kuid ebameeldivad seigad olematuks vaikida. Lausa heldimus tuleb peale tema niisugust mahedalt sidusa ühiskonna kirjeldust kuulates.

Meie praegune poliitika on otsustavalt keeratud sellisesse suunda, kus tuleb üles soojendada vana nõukaajal omandatud oskus lugeda ridade vahelt ning tegeliku olukorra taipamiseks arvesse võtta asju, mida avalikust inforuumist püütakse kõrval hoida. Sellistel puhkudel on tähtis pöörata tähelepanu sellele, mida jäetakse rääkimata.

Pühapäevahommikuses (11.04.) vestluses Anu Välba ja Kaja Kallase vahel oli üks tingimatu tabusõna – „meeleavaldused“. Seda sõna ei võtnud kumbki suhu, vestlust juhiti nii, et jutt kogematagi ei kalduks juba ligi paar nädalat kestnud protestide peale.

Esimeses Stuudios seda teemat niiviisi vältida ei õnnestunud. Seal oli tabusõnaks „eriüksused“. Mõistetav, sellesse nunnusse kirjeldusse, mida siseminister esitas, poleks turskete, täisvarustuses noorte meeste demonstratiivne kohalolek kuidagi sobinud. Ka saatejuht Tralla hoidus hoolega seda teemat puudutamast.

Vanasti N. Liidus öeldi kindlate kommunistlike veendumustega inimese kohta mõnikord „идеологически подкованный”, „ideoloogiliselt rautatud“. Mis seos on ideoloogial hobuserautamisega, seda pole ma tänini taibanud.

Praegusel valitsusel ideoloogilisi põhimõtteid ei ole. Nende ideoloogiaks on omakasupüüdlikkus, sellest lähtuv topeltstandardite kasutamine, varjamatu oportunism ning vassimine ja valetamine, et avalikkusele enda tegevusest ainult klantspilti näidata. Nõukaajal kutsuti seda tegelikkuse lakeerimiseks ja mõisteti – sõnades – karmilt hukka.

Tundub, et sellise ideoloogia mõttes on Kristian Jaanil igati sobivad rauad all.”

Paul Oja, Uute Uudiste kaasautor Soomest