Paul Oja: millest võiks olla tingitud praeguse Eesti valitsuse kummaline käitumine?

“Viimase aja üha masendavamate uudiste mõjul tekkis mul järsku mõte: kui prooviks õige teha oletusi, miks meie praegune valitsus käitub nii nagu käitub? Kuidagimoodi sain võitu tugevast kiusatusest eredaid emotsionaalseid epiteete kasutada ning püüdsin objektiivse kõrvaltvaataja rolli sisse elades võimalikke variante vaatluse alla võtta.

Esimene asi, mis läbi kotiriide tungiva naasklina silma torkab, on tohutu liivakastisolvumine EKRE peale. EKRE võttis ette esimese tõsimeelse katse oravaid riigi toiduküna juurest eemale tõrjuda ning nende poolt aastate jooksul üles ehitatud toiduahelaid lõhkuda. Sellist jultumust ei saa ju niisama jätta.

Nüüd on esimese asjana tarvis kõik EKRE osalusel tehtud otsused, uuendused ja algatused ära nullida ja tagurpidi pöörata. Ja seda peab tegema ruttu, sest mine tea, olukord võib jälle muutuda.

Kui nõustume, et EKRE Eesti riigile ja kodanikele kasulikke asju ette võttis, siis nende äranullimine ja tagasipööramine saabki ainult kahjulik olla.

Kui siia lisandub veel ülitähtsa huvina enese isikliku majandusliku õitsengu eest seismine ehk lihtsalt salamahhinatsioonide abil rikastumine, siis hakkab valitsuse käitumise motiividest juba üsna põhjalik pilt kujunema.

Enne II maailmasõda oli üks heliplaadifirma, mille toodangu etikettidel oli kiri „His Master’s Voice“ ja pilt, kus grammofonitoru ees istuv koer plaadilt andumusega oma peremehe häält kuulab.

Sellest kujutluspildist ma ei saa kuidagi lahti. Liiga ilmne on see, et iseseisev Eesti rahvusriik valitsuse prioriteetide hulka ei kuulu. Liiga ilmne on ka põhjuslik seos ALDE inspektorite visiidi ja selle vahel, kuidas üks ümmarguse nimega mees „poliitilise vastutuse võttis“.

Kui peremehe hääl tõesti Brüsselist kostab, siis pole mõistusevastaste ja inimvaenulike otsuste tegemiseks muid seoseid õieti vajagi otsida. Vasakpoolse, revolutsioonilise ideoloogia seadmine ühiskonna elu korraldamisel esikohale seletab valitsuse teod suurelt osalt niigi ära.

Suurtel riikidel on suur inerts. Seal on rahvast palju ja seetõttu ka suur hulk esialgu terve mõistuse säilitanud inimesi. Nende riikide majanduslikud ja looduslikud ressursid võimaldavad vana rasva peal roheliste ja tähestikuklounide tõmblemisele ja uperpallitamisele vaatamata mõnda aega normaalsest elulaadist kinni pidada.

Eesti sugustel väikeriikidel sellist kaitsekihti ei ole. Kui ikka kõrge kalju peal on otsustatud vähegi tulutoovad riigiettevõtted rahvusvahelisele suurkapitalile maha parseldada ning ka muidu riigikese elu põhjalikult kannikasse keerata, siis saatuslikke tagajärgi pole tarvis kaua oodata.

Aga kui peremehe hääl hoopis Kremli kabinettidest kostab? Ka see seletaks mõndagi. Aastate jooksul on ette võetud mitmeid aktsioone Kaitseväe ja piirivalve võimekuse vähendamiseks. Ikka selleks, et kokku hoida, eelarvet tasakaalu saada ja rahva elu paremaks muuta. Kaitsevõimet on kotitud aastaid, nüüd on see protsess uuele kvalitatiivsele tasemele tõstetud. Ja elujärg? Soome tänab tublide töötegijate eest.

Venemaa on N. Liidu lagunemisest saadik väitnud, et isepäised Balti riigid omaette oma eluga toime ei tule. Viimased kuud on andnud Moskvale rohkem kui kunagi enne põhjust näpuga näidata ja irvitada. Iseseisva kaitsevõime lüngad on seal ju hästi teada. Kui aga idanaabril tekib kiusatus ühe kiire ja tõhusa löögiga jonnaka „lähivälismaa“ pihta presidendi mainet natuke kõbida? Krimmist saadud püha sära presidendi pea kohal ongi viimasel ajal kuidagi tuhmuma hakanud…

Surematu klassikaline sedastus „Tahtsime teha hästi, aga välja tuli nagu alati“ pärineb küll idanaabri omaaegselt peaministrilt Viktor Tšernomõrdinilt, kuid ka Toompeal ei ole selline tegutsemismall sugugi tundmatu. Jõudemonstratsioon Toompeal oli mõeldud rahvast hirmutama, välja tuli aga kolisev marssimine Riigikogu saalis ühest ämbrist teise, kui otsuste tegijatelt seletusi nõuti.

Valitsus tunneb küll, et ei saa oma tööga hakkama, ja kardab, et ka rahvas sellest aru saab. Selgemini on vaevalt võimalik näidata, et hirm on halb nõuandja. Seda tasuks muidugi meeles pidada ka edasiste sammude kaalumisel ajakirjanduse suukorvistamise või vihakõne kriminaliseerimise suunal.

Asjaolude juhuslikud kokkulangemised sunnivad kahtlema ning mõtisklema võimalike tagamaade üle. Ei pea olema luuraja, et jõustruktuuride operatsiooni ajastamises päevale, mil Riigikogu pidi otsustama abielureferendumi korraldamise, näha midagi enamat kui lihtsalt juhust.

Uue koalitsiooni läbirääkimistel kujunes juhtfiguuriks Mailis Reps. Praegune peaministri ametinimetuse kandja oli teleekraanil nagu närtsinud lilleke energilise ja enesekindla Repsi kõrval. Kuid ei läinudki palju aega mööda, kui Õhtulehe uurivad ajakirjanikud oma sensatsiooniliste paljastustega lagedale tulid – ja Reps käib poliitikas domineerimise asemel ülekuulamiste vahet. Seda konkurenti pole vaja enam karta.

Siit-sealt hakkas hiljuti kostma hääli, et Ratas tuleks ikka presidendiks valida. Ei läinudki palju aega mööda, kui Eesti Ekspressi sangarlikud reporterid riigi raha õigustamatu kulutamise ehk „joogid autosse“ juhtumeid lagedale tõid. Keegi, kellel tulevase presidendi isiku suhtes on ehk teistsuguseid nägemusi, võib kergemalt hingata – see kandidaat on nüüd üsna priske poripleki külge saanud.

Praeguse valitsuse elu teeb muidugi mugavamaks see, et seal koliseb igaühel hulk luukeresid kapis, mida tarbe korral on „uurivate ajakirjanike“ abiga hõlpus esile tirida, et kellelegi tõsiseid ebameeldivusi tekitada. Üsna tõhus vahend hoida võimekamaid kolleege liiga esile kerkimast.

Üht varianti tuleb veel mainida. Aga kui valitsuses on tegemist siiski tublide eestimeelsete inimestega? Tegijal juhtub ju ikka äpardusi, ega nad seepärast Eesti ja eestlaste vaenlased pruugi olla.

Selle võimaluse tõenäosus on minu hinnangul ümmargune null.”

Paul Oja, Uued Uudised Soomest