28.06.2019
Paul Oja.
Uute Uudiste kaasautor ja EKRE liige Soomes Paul Oja kirjutab sellest, et põhjanaabrid võtavad rahvusvahelistest lepingutest kõige rangema tõlgenduse ja keeravad sellelegi pisut vinti peale.
“Käesoleva loo pealkirjaks olev tabav kujund ei ole kahjuks minu välja mõeldud. Nii nimetab Viktor Suvorov hitlerliku Saksamaa ministreid ja marssaleid, kes Nürnbergi kohtupingis väitsid, et mis nemad teha said, kui neile selliseid käske anti. Niisuguseks käskude vahendamiseks instantsilt teisele pole vaja suuremat kompetentsust kui postiljonil, leiab Suvorov.
Võrdluseks kirjeldab Suvorov seersantide koolitust Nõukogude Armees. Tähtsaim põhimõte, mida tulevastele alamastme komandöridele uskumatu jõhkrusega kogu olemusse taoti, oli see, et iga kõrgemalt tulevat käsku tuleb alluvatele edasi anda kui enda isiklikku tahet – ja sundida alluvaid seda täitma. Tulemuseks oli, et mistahes taseme komandör oli võimeline vastutust enda peale võtma ja keerulistes olukordades ka isklikku initsiatiivi üles näitama.
See tuli mulle meelde, kui ma eile õhtul Soome uudistesaadet vaatasin. Eduskunnas käis jutt naistest, kes omal ajal olid Soomest Süüriasse terroristide kaissu pagenud ja nendelt lapsi saanud. Nüüd tuleks need naised kui Soome kodanikud „kodumaale“ tagasi tuua ja lasta neil rahus kasvatada ja Allahile kuulekaks õpetada oma lapsi kui uut terroristide põlvkonda. Või ehk siiski mitte?
Rahuldavat lahendust ei ole veel keegi Euroopas suutnud välja mõelda. Mõni leiab, et kindlasti, mõni, et ei mingil juhul. Soome uus siseminister Maria Ohisalo, eriti sallivast roheliste parteist, on vastuvõtmise poolt ja seletas Eduskunna ministriloožist, et Soome on kohustunud täitma tervet rida rahvusvahelisi lepinguid ja naised tuleb ikka tagasi tuua.
Millegipärast, kui jutuks tuleb Soome kodanike turvalisus kodumaal ja kahjulik sisseränne, tuleb vastutavatele isikutele kohe meelde, et Soome on ju seotud rahvusvaheliste lepingutega. Põlissoomlaste esimees Jussi Halla-aho on märkinud, et ka rahvusvahelisi lepinguid võib tõlgendada mitmel moel. Soomes võetakse kõige rangem tõlgendusvõimalus ja keeratakse omalt poolt vinti veel vähe pingumale. Siis on hea sallida ja öelda, et mis meie teha saame. Oma rahva huvid ei ole suure sallimise kõrval ju üldse olulised.
Vastutuse ümberkantimine kellegi teise turjale on üldinimlik pürgimus. Mind kästi, mis ma teha saan. Olen siiski märganud, et see soovunelm lööb läbi eriti nende juures, kes tahavad läbi suruda midagi liberaalsete, globaalsete või euroopalike „väärtuste“ vaimus. Midagi ebaloomulikku, mida normaalsel inimesel ei tuleks pähegi sallida. Nagu vanasti – tähtis ametnik kõõritas tähendusrikkalt lakke ja ütles: „Jest mnenie“. Mis pidi tähendama, et asi on juba kõrgemal tasemel otsustatud.
Konservatiivid, kes ajavad õiget asja, ei vaja selliseid ettekäändeid. Rahvas saab nendest niigi aru. Nemad on ise peremehed oma kodumaal ega poe peitu globalistlike jõudude selja taha sallima.
Need aga, kes kuitahes kõrges ametis ja kõrge palga eest piirduvad postiljoni kohustuste täitmisega, polegi ju midagi enamat kui postiljonid. Küllap ühiskond neisse ka niimoodi suhtuma õpib.”