Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Paul Oja: mis Soome poliitikas toimub?

-
18.07.2023
Soome valitsus juunis.
© Scanpix

Yle uudisteportaalis on 16. juulil ilmunud kahe poliitikavaatleja analüüs Soome poliitikamaastikul toimuvast. Oma seisukohti esitasid Turku ülikooli abiprofessor, parlamendiuuringute keskuse juhataja Markku Jokisipilä ja Tampere ülikooli riigiteaduse professor Tapio Raunio.

Mõlemad analüütikud nentisid, et sellist olukorda ei ole Soome poliitikas varem nähtud. Tapio Raunio leidis koguni, et „valitsuse tegevus tundub pelgalt ellujäämisvõitlusena“.

Heitkem kiirpilk käimasoleva võitluse põhilistele verstapostidele.

21. juuni. President on eelmisel päeval määranud ametisse uue valitsuse peaminister Petteri Orpo (koonderakond) juhtimisel. Määramine jõustub, kui Eduskunta oma üldkogul selle kinnitab. Valitsusprogrammi arutelu aga kujunes vägagi tuliseks. Nelja tähtsaima opositsioonierakonna esimehed võtsid valitsusprogrammi seisukohad (muidugi valikuliselt) turmtule alla ja lõpetasid oma sõnavõtud liigutavas üksmeeles deklaratsiooniga, et nemad uut valitsust ei usalda.

Uueks ettevõtlusministriks valitud Vilhelm Junnila (ps) kohta tõusis kisa kohe, kui ta oli ametivande andnud. Rahvasaadik Kim Berg (sots. dem.) esines värske ministri aadressil ägedate süüdistustega natsimeelsuses. Eduskunna vastvalitud esimees Jussi Halla-aho ei lasknud tigedal sotsiaaldemokraadil üldist arutelu siiski ministri tühistamise rööbastele keerata ja juhtis selle algse teema juurde tagasi. Hiljem sai ta vanematekogult oma käitumise eest noomida ja tunnistas, et oleks võinud ka teisiti toimida.

Yle teleprogramm MOT, midagi meie Pealtnägija sarnast, avastas mõni päev hiljem, et minister Junnila oli oma CV-s esitanud oma hariduskäigu ja ettevõtluspraktika kohta mõnevõrra eksitavaid andmeid. Ka paari saunaõhtul öeldud natsinalja teemadel jätkusid ägedad rünnakud mitmelt suunalt. Kuigi 28. juunil hääletas Eduskunna napp enamus Junnila usaldamise poolt, astus minister Vilhelm Junnila 30. juunil siiski tagasi. Ründajad olid saavutanud esimese võidu.

Minister Junnila töötool polnud veel jahtuda jõudnud, kui vasakjõud leidsid juba uue materdamise objekti. Värske siseminister Mari Rantanen oli oma sotsiaalmeedia kirjutistes esitanud statistilisi andmeid kontrollimatu sisserände mõju kohta demograafilisele olukorrale riigis ja nimetanud protsessi rahvastiku väljavahetamiseks.

Ministri tagasi astuma sundimiseks jäi seekord püssirohtu siiski väheks. Rantanen võttis ise oma vanad kirjutised sotsiaalmeedias ette ning rookis sealt välja kõik, mida oleks võidud kontekstist välja rebituna malakana tema nüpeldamiseks ära kasutada. Ise kuulutas ta veel, et statistilisi andmeid ta usub endistviisi, rahvastiku väljavahetamise teooriat aga mitte. Selle deklaratsiooniga ühinesid veel põlissoomlastest ministrid Riikka Purra ja Leena Meri. Samale vorstile sai uus paber ümber käänatud ja lärmajad rahunesid – selleks korraks.

Lahkuma sunnitud ettevõtlusministri Vilhelm Junnila asemele oli vaja leida uus minister. Paljudele tuli üllatusena, et Põlissoomlaste parlamendifraktsioon esitas sellele kohale Wille Rydmani.

Selle rahvasaadiku tausta on mõtet vaadata pisut lähemalt.

Koonderakondlane Wille Rydman (1986) valiti parlamenti 2015 ja uuesti 2019. Kas asjal oli tõepõhi all, või oli Rydman kellelegi ohtlikuks konkurendiks muutunud, mistap oli tema kompromiteerimiseks skandaali vaja, seda ma ei tea öelda, kuid sama aasta lõpus hakkas noorkoonderakondlastest naiste seas liikuma süüdistusi, et Rydman ahistavat neid. Süüdistused liikusid keskkriminaalpolitseini välja, kes lõpuks otsustas, et kriminaalasja algatada pole põhjust.

Ennast konservatiiviks kuulutanud ja sisserändevastaste seisukohtadega silma paistnud Rydman oli tõenäoliselt siiski kellelegi valusasti varba peale astunud, miks liberaalide poole kõvasti kaldu olev peavoolumeedia lipulaev Helsingin Sanomat muidu sama vana puljongi kolm aastat hiljem uuesti üles soojendada võttis, olles otsinud välja ka uusi andmeid ja uusi asjasse segatud isikuid. Politseigi proovis uuesti eeluurimist algatada, kaaluvaid põhjusi selleks ometi endistviisi leidmata.

Rydmani erakonnakaaslased olid avalikkuses ülespuhutud skandaalidest siiski sedavõrd närviliseks muutunud, et palusid Rydmanil koonderakonna parlamendifraktsioonist lahkuda. Rydman püüdis mitu korda oma erakonnaga suhteid sirgeks rääkida, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Seetõttu lahkus Rydman jaanuaris 2023 Koonderakonnast ja andis avalduse Põlissoomlaste erakonda astumiseks, kuhu ta ka vastu võeti.

Käesoleva aasta aprilli parlamendivalimistel valiti Rydman juba Põlissoomlaste liikmena rahvasaadikuks. Oma endise partei ja selle esimehe Petteri Orpo suunal on ta paar korda esinenud kriitiliste sõnavõttudega, mille kibestunud alatooni ei saa tausta teades muidugi imeks panna. Pärast Rydmani esitamist Põlissoomlaste poolt uueks ettevõtlusministriks reageeris Petteri Orpo küll hapukavõitu kommentaariga, kuid reeglite järgi kuulub see ministrikoht Põlissoomlaste erakonnale.

Wille Rydmanil on asjaajamistest politseiga juba rohkelt kogemusi. Isegi sedavõrd, et nendest on saanud raamatu kokku panna. Raamatu sisu ei olnud tõenäoliselt mõnelegi meelepärane, mis viis selleni, et keskkriminaalpolitsei delegeeris asja uurimise aprillis 2023 seekord Helsingi politseile. Väideti, et raamatus on avaldatud salajas peetavaks määratud andmeid, ja seda ei või ometi sallida.

Politsei on teadagi igasuguste juhtumite uurimisega üle koormatud, ta on sunnitud süüasju prioriseerima ja rangest ajakavast kinni pidama. Seekord juhtus lihtsalt nii, et uurimist Rydmani raamatu kohta esitatud kaebuse asjas võidi alustada ja avalikkuse ees välja kuulutada just siis, kui Rydmani nimetamine ministriks oli üldiselt teatavaks saanud. Juhuslik kokkusattumus, mis parata. (Siia kohta tahaks kangesti ühe laia irvega emotikoni torgata, kuid jäägu need tekstikujundusvõtted siiski Facebooki pärusmaaks.)

Kõikidel võimalikult laial rindel ja võimalikult mitmelt suunalt ettevõetud rünnakutel poleks aga suurt mõtet, kui sihikule ei võetaks Põlissoomlaste erakonna esimeest Riikka Purrat. Taktika on sama, mida on rakendatud Põlissoomlaste eelmise esimehe Jussi Halla-aho vastu – erilise eduta, kuid sellele vaatamata proovitakse iga kord, kui vihatud liidri kandidatuur mingitel valimistel üles on seatud. Tuhnitakse läbi sotsiaal- ja muidumeedia, blogid, isegi laigid teiste kommetaaridele ja mida veel vähegi annab läbi tuhnida, otsitakse välja iga sõna, mida oleks võimalik kontekstist välja rebida ja kasvõi vägisi lööginuiaks kujundada. (Äkki on Riikka kunagi lasteaias kiusajale poisile rusikaga vastu nina virutanud? Sellise inimese juhitud partei ei saa ju Soome valitsuses osaleda!)

Kes otsib, see leiab. Eriti tänapäeval, mil internetist ei kaduvat lõplikult miski, ja leiutatud on mitmesuguseid otsiroboteidki. On välja kaevatud Riikka Purra 15 aasta taguseid kommentaarikesi, ajast umbes kümme aasta enne seda, kui Purra üldse poliitika poole vaatamagi hakkas. Eriti armastatud igasuguste vasakkisajate seas on tsitaat Purra blogist, kus ta võrdleb musliminaisi prügikottidega. Sujuvalt jäetakse märkamata, et blogikirjutise mõte on hukka mõista naiste alandav kohtlemine muslimimeeste poolt. (See kohtlemine võitlevaid vasakrohefeministe millegipärast üldsegi ei häiri.)

Ja nii edasi ja nii edasi. Põlissoomlaste esimees Riikka Purra võitleb kiirelt muutuvas poliitilises olukorras nagu oskab ja suudab, kord igast suunast lendavate laimulaengute eest põigeldes, kord vabandust paludes, kui tõesti enam muidu ei saa, kord vastu hammustades või keskmist sõrme näidates. Peaminister Petteri Orpo on seni veel täis tarmu valitsus koos ja töövõimelisena pidada, kuigi pesas on teiste kõrval ka üks mädamuna, mis seni on probleeme tekitanud ja tõenäoliselt on vägagi võimeline tekitama neid ka edaspidi.

Kui Eduskunnas korraldati hääletus minister Junnila usaldamise asjus, siis hääletas valitsusse kuuluv erakond Rootslaste Rahvapartei kogu fraktsiooniga üksmeelselt oma valitsuse ministri usaldamise vastu. Reedel, 14. juulil pidas rootslaste parlamendifraktsioon taas kord kriisikoosolekut, mis „venis tundide pikkuseks, kuna olukord on nii tõsine“. Rootslased raiuvad nagu rauda, et valitsus (loe: põlissoomlased) peab absoluutselt lahti ütlema igasugusest rassismist. Neile ei piisa, et Riikka Purra on palunud vabandust oma 2008. aastal kirjutatud kommentaaride pärast (kordan: Purra poliitkasse astumiseni oli siis jäänud veel kümme aastat). Ei, see andekspalumine ei ole ikka küllalt veenev. Samas, valitsust põhja lasta nad ka nagu hästi ei taha – kolm ministrikohta ikkagi, ja üldse, valitsuses on mõnus olla, peaaegu kogu iseseisva Soome ajaloo jooksul on seal oldud…

Viimasel ajal on tugevnenud surve Eduskunta suvepuhkusest hoolimata erakorralisele istungile kokku kutsuda. Arutatav teema oleks muidugi usaldamise/umbusaldamise avaldamine Petteri Orpo valtsusele. Eduskunna erakorraline kokkukutsumine on aga Eduskunna esimehe otsustada. Eduskunna värske esimees Jussi Halla-aho on seni survele hästi vastu pidanud.

Kõige järgi on tunda, kui sügavat paanikat on „progressiivsete jõudude“ seas esile kutsunud võimalus, et järsku saabki valitsus Põlissoomlaste erakonna osavõtul tööle hakata ja näidata, et Soome ja soomlaste heaks on tõesti võimalik midagi ära teha. Käegakatsutav näide on lõunanaabrite lähiminevikust paljudel veel värskelt meeles. Kui nii läheb, siis kaotab ju vasakpoolne poliitika õige suure osa oma tõotuste tõmbejõust ja lubaduste läikest. Nii võib viimaks mõnigi inimene ärgata, oma ajud nagist ära võtta ja kõrvade vahele tagasi panna. Ja kellele neid vasakveiderdajaid siis enam tarvis on?

Paul Oja, Uued Uudised Soomest