04.04.2021
Juba Andrus Ansip hävitas eestlaste usu oma riiki.
“Iga poliitiku mõttelaadi alusmüüri moodustavad teatud väärtused, millest poliitik ka oma tegevuses juhenduda püüab.
Igaüks seab oma juhtväärtused loomulikult ka tähtsuse järjekorda. See kõige tähtsam, kõige olulisem printsiip dikteerib enamasti ka kõigi ülejäänute paigutuse ja kaalu – ning selle, kui täpselt ja tulemuslikult isiku maailmapilt ja tegevus tegelikkusega kooskõlas on.
ERRi kodulehel on 2. aprillil avaldatud Toomas Sildami intervjuu mehega, kelle poliitiliste põhimõtete seas kõrgub tähtsaimana üle kõige muu vihkamine EKRE vastu. Mehe nimi on Andrus Ansip. Ta on Reformierakonna liige, praeguse Eesti Vabariigi kõige pikemalt (2005 – 2014) ametis olnud peaminister ja seejärel tegutsenud Brüsselis.
Mõningaid mõtteid intervjuust, mida ma kuidagi ei suutnud kommenteerimata jätta.
„Ma ei pidanud sellise [Keskerakonna, EKRE ja Isamaa] koalitsiooni moodustamist algusest peale õigeks ja hea, et vähemalt nüüd lõppes. Kahju, mida Eestile tekitati, oli niigi suur.“
Eesti riigile tekitas rohkesti mainekahju peavoolumeedia ja refid-sotsid ise, kes laimasid Eestit üle kogu maailma nagu jaksasid.
Toomas Sildam: „Oli see teile üllatus, kui Jüri Ratas astus jaanuaris peaministri kohalt tagasi ja saatis oma valitsuse laiali?
Andrus Ansip: „Minule see eriline üllatus ei olnud. Pigem olin ebameeldivalt üllatunud, kuidas inimene, minetades oma väärikuse, lasi end partneritel kogu aeg alandada, vabandas, saatis torte… See oli ebameeldiv üllatus. Aga et ükskord selg sirgu aeti ja niisugune kooslus lõpetati – see oli pigem varem oodatud kui jaanuaris.“
ALDE ees koogutamine tähendab Ansipi meelest selja sirgu ajamist. Kõige tähtsam on, et EKREle puss selga löödi.
„Minule isiklikult on täiesti vastuvõetamatu selline EKRE nagu oli Jüri Ratase valitsuses. Usun, et ka Eesti rahvas ei pea seda enam taluma, et solvatakse erinevaid elanike rühmi, arste nimetatakse mõrtsukateks, ülikoolid koolitavad hobusevargaid, keegi jooksku Rootsi või jooksku Rootsis, solvatakse meie naabreid… Kellele peaks see olema vastuvõetav? Ainult räusklejatele, aga arvan, et neid on Eestis tühine vähemus.“
Peavoolumeedia poolt kontekstist välja rebitud ja üles puhutud skandaalimullikesed on Ansipi teadvuses leidnud eriti kobestatud ja EKRE vihkamisest väetatud kasvupinna. Vähemalt siin on kiislerite jõupingutused vilja kandnud. Tubli, preemia teile! Aga et arvamusküsitluste järgi viiendik rahvast EKREt toetab, see ei loe, see on „tühine vähemus“. Nii näeb välja tegelikkus EKRE vihkamise ja Brüsseli ees lipitsemise mullist vaadates.
„Kindlasti peaks EKRE muutuma normaalseks, tsiviliseeritud erakonnaks, peaks otsima ühisosa, mitte kogu aeg vastandumise võimalusi.“
Seda mees igatseks: et EKRE loobuks oma sihi- ja põhimõttekindlast poliitikast, viskaks nurka Eesti rahva ja rahvusriigi eest seismise ning muutuks selliseks nagu kõik. Siis saaks ka nendega kokku leppida Brüsseli korralduste tõhusamas täitmises ja ehk seltsis mõne tulusa x-rollo projektikesegi käima panna – mina sulle, sina mulle…
„Aga [praeguse] valitsuse tulek oli rõõmus sõnum ka muule maailmale. Et vihaste meeste asemel vaatasid meil korraga vastu rõõmsad naisterahvad, avatud, innovatsioonile suunatud – see oli meeldiv sõnum. Kaja Kallas on olnud avatud ja ei ole otsinud vastandumist.“
Rõõmusõnum, mille põhisisuks on lausvaletamine ja eelmise valitsuse põhjatu põhjamine.
„Riigi dotatsiooniga [fossiilsetest kütustest] elektri tootmine võib roheenergia puhul olla võimalik piiratud aja, aga pikas perspektiivis seda võimalust ei ole, eriti EL-i vabal turul, kus meil on nüüd ühendused teiste EL-i liikmesmaadega ja tarnekindlus on suuresti tagatud.“
Tagatud tarnekindluse kohta on EL eriti viimasel ajal hulgaliselt näiteid pakkunud. Kas Ansip on tõesti kindel, et kui sakslastele tuulevaikse pakasega külm kallale hakkab kippuma, siis neile mingi Eesti elektriga varustamine meelde tuleb?
Aga ei ole häda:
„Tõenäoliselt hakatakse tulevikus järjest rohkem kasutama elektriautosid, päikesepaneele majade kütmiseks, tuulikuid jne.“
Ja elekter autode akudele tuleb muidugi otse tankla laadimispunkti pistikukontaktist, mis te muretsete.
Toomas Sildam: „Kas siis ongi nii, nagu te Eesti Päevalehes tsiteerisite valimiste-eelset kuldreeglit: selge eristumine on vajalik, ära mõtle liialt oma tulevastest koalitsioonipartneritest, vaid pigem sellele, kuidas oma sõnumit viia võimalikult paljude inimesteni ja sama kehtib ka valimistevahelisel ajal?“
Andrus Ansip: „Jah, ma olen seda meelt, et selge eristumine on vajalik. Et inimesed teavad, mida ühelt või teiselt poliitikult ja erakonnalt oodata. See on ka aus ja teeb otsuste langetamise kõigile märksa lihtsamaks.“
Väga õiged sõnad. Kuidas neid aga ühtmoodi liberaalsete euroliidukuulekate parteide pundis teoks teha, see jääb millegipärast lahti seletamata.
Tõeliselt selget eristumist euroliberaalsetest erakondadest näeme tegelikult hoopis mujal.
Videointervjuu „Kas tohib?“ 01.04.2021. „Täna oleme külas Mart ja Helle-Moonika Helmel.“ Saatejuht Kristiina Võsu.
Mart Helme: „Meie eesmärk on ikkagi paradigma muutus Eesti poliitikas. Paradigma muutus Eesti majanduspoliitikas, paradigma muutus Eesti suhtumises oma suveräänsusesse, paradigma muutus sellesse, et me ei ohverda eesti rahvusriiki, eestlaste rahvusriiki mingile multikulti globalistlikule administratiivsele üksusele, mis pikkamööda muutub Lähis-Ida ja Aafrika rahvastiku ülejäägi prügikastiks. Selles mõttes me oleme ikkagi väga selge missiooniga poliitikas.“
Niisuguste väärikate ja selgete eesmärkide poole püüdlemisest ei saa eurovingerdajate mullis nahistades muidugi juttugi olla.
Paul Oja
