Paul Oja: Põlissoomlaste valimistulemust mõjutas aktiivne töö valitsuses

Nagu kõikjal Euroopas, nii oli ka Soomes 9. juunil europarlamendivalimiste viimane päev. Märgin siin lühidalt tulemused: peaministripartei Koonderakond (Kokoomus) – neli mandaati; Vasakliit – kolm; sotsiaaldemokraadid, rohelised ja keskerakond (Keskusta) – kaks; Põlissoomlastest sai Europarlamenti üks saadik, Sebastian Tynkkynen; ka Rootsi Rahvuspartei esimees Anna-Maja Henriksson osutus valituks. Soomel on europarlamendis kokku 15 saadikut, valijate hääletusprotsent oli 40,4.

Kui mujal Euroopas saatis parempoolseid konservatiivseid jõude nii suur edu, et näiteks Prantsusmaal saatis president Macron seetõttu koguni parlamendi laiali, siis Soomes oli tulemus vastupidine. Edu saatis eelkõige Vasakliidu kandidaate, Li Andersson sai üle 14% kõigist eurovalimistel antud häältest. Põlissoomlaste erakond sai hämmastavalt vähe hääli – 8%. Tulemus oli kibe üllatus ka PS esimehele Riikka Purrale. Kui prooviks veidi mõelda – milles on asi?

Põlissoomlased tegid 2023. aasta kevadel Eduskunna valimistel väga tugeva tulemuse, jäädes häälte arvu poolest Koonderakonna (20,8%) järel napilt teisele kohale (20,1%). Koonderakonna esimees esitas neile kutse osaleda valitsuskoalitsioonis, kuhu ideoloogiliste seisukohtade tõttu kutsuti ka kristlikud demokraadid, ja poliitilise aritmeetika sunnil rootslaste partei.

Põlissoomlaste osalemine valitsuses kutsus esile seniolematu intensiivsusega rünnakud rohevasakliberaalselt suunalt seda täielikult toetava peavoolumeedia vahendusel. Rünnakud sihiti põhiliselt PS ministrite vastu, otsides kuni 15 aasta tagustest sotsiaalmeedia kommentaaridest sõnu, millele kasvõi vägisi annaks rassistlikku maiku juurde kombineerida. Vilhelm Junnila oligi pika kangutamise peale sunnitud ettevõtlusministri kohalt tagasi astuma.

Sügisel algas Eduskunna uue kooseisu töö umbusaldushääletustega ja ägedate debattidega. Arvamusküsitlused aga näitasid, et kogu see hüsteeriline madin ei ole Põlissoomlaste erakonna toetusele mingit mõju avaldanud. Toetusprotsendid ei olnud nimetamisväärselt kõikunud.

Uus valitsus alustas tööd. Rahandusministri raske portfelli sai enda kanda Põlissoomlaste esimees Riikka Purra. Hakati tööd tegema koalitsioonikokkuleppes mahamärgitud eesmärkide saavutamiseks. Töö käigus tuli vastu hulganisti üllatusi – majanduse seis oli hulga kehvem, kui esialgu arvatud. Vaid üks näide. Rahvaalgatuslikke, rohujuuretasandi ühinguid, mis riigi toetusel tegelesid arengumaade abistamisega, oli juba aastaid ligi 300. Kõigil neist oli kalduvus pigem riigilt raha juurde manguda kui sooritatavad maksed kriitilise pilguga läbi vaadata ja ebaotstarbekaid kulutusi koomale tõmmata. Ja kui palju riigiaparaadi ministeeriumides tühjategevustöökohti heade või kasulike tuttavate jaoks on leiutatud!

Riigi kulutusi oli tarvis koomale tõmmata, sest Soome riigivõlg on juba tõusnud üle EL-is kokku lepitud lubatava piiri. Siin tuleb aga mängu nähtus, mida Põlissoomlaste endine esimees Jussi Halla-aho temale omase tabavusega on kirjeldanud. Ta selgitab, et mõttetu on võtta suur osa tuludest maksudega inimesel käest ära ja hakata seda siis mitmesuguste riiklikult rahastatud teenuste kujul tagasi jagama. Nii on inimesed sunnitud maksma ka selliste teenuste eest, mida nad ise ei vaja või ei kasuta. Õiglasem oleks, kui inimesele jääks rohkem raha kätte, nii et ta võiks teha valikuid ja maksta rohkem, kuid ainult selliste teenuste eest, mida ta tõesti vajab.

„Minu veidi vandenõuteooriamaiguline oletus on see, et selline sõltuvuse illusioon on üles ehitatud teadlikult, kuna see teeb igasuguse avaliku rahakasutuse kritiseerimise äärmiselt raskeks. Väga raske on nõuda mistahes avaliku sektori kulutuste kärpimist, kuna mistahes kärpimine riivab alati suurt osa elanikkonnast. Ja seda on eriti hea kasutada argumendina kõikide uuenduste vastu, et näe põlissoomlased tahavad teie lastelt ära võtta tasuta koolituse, soodsa hinnaga lasteaiakohad ja palju muid teenuseid.“

Juba sügisel hakkasid ametiühingud vähehaaval protestimeeleavaldusi korraldama – töökohtadelt väljamarssimist, tööseisakuid ja muud sellist. Tänavu märtsis algasid tõsised streigid. Küll pandi riiklikult tähtis eksporditransport seisma, põhjustades ettevõtetele tohutuid ülearuseid kulutusi ja mainekahju, peatati lihtinimestele oluline liiklus, pandi igapäevaselt vajalikud poed kinni, süüdistades ägedalt valitsust vaese rahva koorimises ja rikaste soosimises.

Streigilaine vaibus erilisi tulemusi saavutamata, süüdistuste plaat vaese rahva vaesestamises jäi aga peavoolumeedias peale ja keerleb siiamaani. Küll ajaleheartiklites, küll blogides korratakse sõna otseses mõttes idioodi järjekindlusega üht ja sama väitekomplekti: võetakse kõige vaesematelt ära seda ja teist, antakse rikastele teist ja komandat… Mõni mainib veel seda ka, et Põlissoomlased suhtuvad rohepöördesse kriitiliselt.

Konkreetseid argumente, tulude-kulude arvutusi muidugi esitama ei vaevuta. Paljukest lugejad suudaksidki süveneda meetmete olemusse, mis peavad majanduse väga kaua kestnud langusest tõusule pöörama. Palju lihtsam on kirjutajatel keerutada sama plaati: võetakse vaestelt, valimislubadusi ei täideta… Meetmete majandust elustavat mõju muidugi veel märgata ei ole, ei saagi olla nii lühikese ajaga, nende mõju annab tunda alles hiljem. Eks seepärast olegi opositsioonil nende mahamaterdamisega nii kiire.

Aga see mõjub. Kui argiellu lisandub ebamugavusi või mõni soodustus ära kaob, siis avaldab see inimeste arvamustele kaugelt suuremat mõju kui uudised valimistest Hispaanias või muslimiterroristide märatsemisest Prantsusmaal. Ja süüdlased on lahke ja abivalmis peavoolumeedia ammu puust ette teinud ja sinivalgeks värvinud – näe, mis need põlissoomlased sulle teevad.

Kui sedalaadi kaalutlused avaldasid tõenäoliselt tugevat mõju liikuvatele hääletajatele, kelle erakondlikud eelistused kuigi tugeval põhjal ei ole, siis Yle analüütik Yrjö Kokkonen leiab süüd ka Põlissoomlaste põhitoetajaskonnal. Tema arvates tunnevad Põlissoomlaste toetajad huvi eelkõige koduste asjade vastu. Mis kaugel Brüsselis toimub, huvitab neid märksa vähem. Põlissoomlaste valimiskampaania lihtsalt ei suutnud neid seekord hääletama mobiliseerida.

Põlissoomlaste erakonna kandidaatide poolt andis oma hääle 8% Soomes hääletanud valijatest. Hääletusprotsent Soomes oli 40,4.

Paul Oja