20.09.2019
Paul Oja
Uute Uudiste kaasautor Soomest Paul Oja valgustab neid päevateemasid, mis vaevavad vasakvalitsuse saanud põhjanaabreid.
“Põhjanaabrid panevad praegu kokku tuleva aasta eelarvet. Kuigi valitsuse eelarveettepanek tervikuna avaldatakse alles 7. oktoobril, on põhimomendid sellest juba 17. septembril meediale teatavaks tehtud. Meedia on teemat ka agaralt kajastanud, nii ajalehtedes, netis, kui ka teleekraanil.
Mõningaid muljeid.
Eelarve põhipunktid on põhjustanud kõva kriitikat mõlema opsitsioonipartei, nii Koonderakonna kui ka Põlissoomlaste poolt. Valitsuse plaanitud kütuseaktsiisi tõus, mis tõstab bensiini hinda 6,3 sendi võrra liitrilt ja diiselkütusel 6,9 sendi võrra, sai Eduskunnas osaks rahvasaadik Jouni Kotiaho kriitilisi kommentaare. Ka erakonna esimees Jussi Halla-aho selgitas, et valitsuse plaanid nõrgendavad hõreda asustusega piirkondade elamike toimetulekutingimusi ning halvendab tööstuse ja transpordi tegevusvõimalusi ja konkurentsivõimet.
Kogu valitsuse eelarveplaan põhineb eeldusel, et Soome tööhõive tõuseb valitsusperioodi jooksul 75 protsendini. Eeldus on optimistlikult plaanide aluseks võetud ajal, mil majandus liikus veel reipalt ülesmäge. Plaanide kriitikud leiavad, et nüüd, kus majanduse tõusugraafik kogu Euroopas nukralt sorgu tikub vajuma, oleks kõnesoleva tööhõiveprotsendi saavutamiseks vaja lausa imetegusid, mida valitsuse plaanidest aga kusagilt kätte ei paista.
„Põlissoomlaste töömees“ Matti Putkonen juhib tähelepanu sellele, et valitsuse auahne kliimapoliitika seab ohtu töökohad Soome suurtööstuses, tuues näiteks paberikontserni UPM, mis sulgeb Raumal kolmest paberimasinast ühe. Paberimasin on suur ja kõrgtehniline paberitootmiskompleks, mida teenindab palju töötajaid. Rauma masina sulgemine näiteks jätab tööta 179 inimest.
Jussi Halla-aho on juhtinud tähelepanu ka seigale, et värske eelarve nõuab täiendavat laenu (2 miljardit) ja riigi vara müümist 1 miljardi eest ühekordse loomuga kulude katteks. Hiljem, kui uued valimised hakkavad lähenema ja tarvis on kulude osa kasvatada, et võiks jagada uusi valimislubadusi, on avaliku sektori majandust veelgi raskem tasakaalu saada.
Ilma majandusala diplomitagi tundub sellise majandamise jätkusuutlikkus küsitav. Pigem tekib kujutluspilt olukorrast, kus peaminister oma esindusfrakki tükkhaaval kuninga uute rõivaste vastu välja vahetab.
Alles see oli, kui üks kümneaastane kliimaekspert kirjutas peaministrile, et kliima soojenemise vastu ei võidelda piisavalt. Nüüd oleks hädasti vaja last, kes kuninga garderoobi olukorrale tähelepanu juhiks. Last, kes kirjutaks: „Onu Antti, ära jama, kuula parem, mida räägivad onu Jussi ja teised targad onud ja tädid Põlissoomlaste erakonnast.“
Aga kui keegi sellise kirja kirjutakski, avalikkus seda ei näeks. Avalikkusele esitletakse ainult niisuguseid kirju, mis peavoolupoliitika sihiseadmistega kenasti kokku kõlksuvad. Ja Suomi-laiva tuiskab täispurjes mööda tormist merd ideoloogiliselt korrektsel vasakul halsil edasi, kuni tegelikkuse teravad kaljud kord kursile ette jäävad.”