Paul Oja: Soome Vasakliidu esimees tahab olla kogu rahva president?

Soomes korraldatakse 28. jaanuaril 2024 presidendivalimised. Senine president Sauli Niinistö on oma ametitoolil istunud juba kaks ametiaega ja vaatamata oma suurele populaarsusele ei tohi ta põhiseaduse järgi enam enda kandidatuuri üles seada.

Valimistrall võtab seekord üsna aegamööda pöördeid üles. Seni on kaheksa poliitikut enda kandideerimisest teatanud. Peale selle on meediast läbi käinud veel kuue inimese nimed, kes oma otsusest seni teatanud ei ole.

8. novembril käivitas oma valimiskampaania Vasakliidu poolt oktoobris erakonna presidendikandidaadiks valitud esimees Li Andersson.

Vasakpoolsetele omases ülespuhutud stiilis kuulutas ta oma kampaania avakõnes, et vasakpoolsete „tugevus on rahvamasside jõud.“ Võib muidugi endamisi küsida, miks see vägev jõud ennast aprillis parlamendivalimistel ei näidanud, kui Vasakliidul valijate häältest kõigest 7,1% kokku korjata õnnestus.

NATOsse on vasakpoolsed alati tõrjuvalt suhtunud. Pärast Venemaa kallaletungi Ukrainale aga oli Soomes NATOsse niisugune üldrahvalik minekuhoog, et mingi vasakpoolsete vastupunnimine poleks mõjunud. Nüüd pidi värske presidendikandidaat pika hambaga tunnistama, et „NATO liikmeks astumine on olnud suur suunamuutus Soome välis- ja kaitsepoliitikas“.

Andersson pidas vajalikuks eriti rõhutada, et Soome peab ka NATO liikmena iseseisvalt tegema oma välispoliitikat puudutavaid otsuseid. „Sama asja rõhutati ka parempoolselt tiivalt, kui liikmeks pürgisime, ja seda me kavatseme neile siit vasakult poolt kindlasti meelde tuletada. Me ei tohi peita ennast suuremate riikide selja taha, või otsuste tegemisest kõrvale viilida,“ lisas ta poleemilist hoogu veidi üles kruvides.

Kes veidigi Soome poliitikat on jälginud ja kelle mälu kasvõi paar aastat tagasi ulatub, sellele meenub kindlasti näiteks aprill 2022, mil Eduskunnas käis äge arutelu selle üle, kas Soome ikka tohib oma idapoolseid piiriületuspunkte sulgeda, kui Venemaa peaks ette võtma hübriidrünnaku Soome vastu, millega näiteks võiks kaasneda massiline põgenikevoog. Otsustati minna Brüsselisse küsima, kas ikka tohib. Sellise suveräänse riigi poolt tehtud otsuse vastu protestisid toona opositsioonist Põlissoomlased. Valitsuses istunud vasakpoolsete seas valitses vaikus. Nüüd on vasakpoolsed opositsioonis ja esil on teised standardid.

Rohepöörama on kandidaat tormamas täie hooga, ei mingeid kõhklusi. Ja et rassism on Soomes suur probleem, see on tema meelest asi, mis ei vaja tõestamist: „Soome on osa inimkonna multikultuursest ajaloost, kuid sellegipoolest on rassism meie maal endiselt väga suur probleem. Selle lahendamises on presidendil kui ühiskondliku diskussiooni algatajal tähelepanuväärne roll“.

Presidendikandidaat Li Anderssoni valimiskampaania loosung on „Järgmine kogu rahva president“. Kiuslik mälu aga toob meelde parlamendivalimiste eelse äreva aja selle aasta alguses. Kui oli näha, et Põlissoomlaste populaarsus kõigi meeleheitlike meetmete kiuste Koonderakonna järel teist kohta hoiab, siis tänavu jaanuaris kuulutasid järsku tervelt kolm erakonda – sotsid, rohelised ja Vasakliit, et nemad ei kavatse teha mingit koostööd Põlissoomlastega. Nii läkski – Põlissoomlased said ka valimistel paremuselt teise tulemuse, 20,1% häältest, koostööst keeldunud erakonnad aga istuvad nüüd opositsioonis ja pommitavad koalitsioonierakonda Põlissoomlasi lakkamatult ja raugematu raevuga. Nii et presidendikandidaadi „kogu rahva“ mõiste sisse ei mahu erakond, kellel on rahva viiendiku toetus.

Mida kokkuvõtteks? Vasakliidu presidendikandidaati iseloomustab r-revolutsiooniline paatos, topeltstandardite kasutamine olukordade hindamisel ja ideoloogiliste unenägude seadmine poliitika eesmärkideks.

Kogu rahva president?

Paul Oja, Uued Uudised Soomest