15.01.2024
Rahvusmeelsete Põlissoomlaste presidendikandidaadiks on Jussi Halla-aho.
Soomlased valivad selle kuu lõpus endale presidenti. Praegune president Sauli Niinistö on seda ametit pidanud kaks 6-aastast ametiaega, aastast 2012 alates, ja Soome põhiseadus ei luba presidendil rohkemaks enda kandidatuuri üles seada. Presidendivalimiste eelhääletamine toimub 17. kuni 23. jaanuarini, päris valimispäev on 28. jaanuar, ja kui vaja, s.o kui ükski kandidaat ei saa esimeses voorus üle 50% antud häältest, siis korraldatakse teine valimisvoor kahe enim hääli saanud kandidaadi vahel 11. veebruaril.
Presidendiks tahab seekord saada üheksa kandidaati. Rohkem sellesse ametisse pürgijaid, 11, on seni olnud ainult 1994. aastal, mil Soome president esimest korda otse rahva poolt ametisse valiti. Nende jaoks, kes põhjanaabrite poliitika vastu tõsisemat huvi tunnevad, loen tänavused pürgijad siin lühidalt üles.
Seniste arvamusküsitluste järgi on kandidaatide esikolmikus seni juhtpositsioonil olnud Koonderakonna kandidaat Alexander Stubb. Mees on hulga aastaid poliitikas pidevalt pildil püsinud, olles kord Soome peaminister, kord välis- või finantsminister, siis europarlamendi liige või Koonderakonna esimees. Praegu töötab ta ühes Itaalia kõrgkoolis professorina.
Teine esikolmiku mees, kellele ennustatakse lõplikku paremuse väljaselgitamist teises voorus koos Stubbiga, on oma valimisliidu esitatud kandidaat Pekka Haavisto. Tema on olnud roheliste esimees ja pidanud ministriameteid. Avaliku homona on ta liberaalsemate valijate lemmik. Äsja ilmus Helsingin Sanomates kena pisarapigistamise lugu sellest, kuidas Haavisto abikaasa, Ecuadorist pärit juuksur Antonio Flores, kangesti lapse saamisest unistab – kust see laps peaks tulema, jäi täpsustamata. Olenevalt valija ajupestuse astmest võib see lugu Haavistole mõned hääled ehk juurdegi tuua, teisalt aga osa valijate seas lisada otsustavust hääletada ükskõik millise teise kandidaadi poolt.
Kolmandal kohal on aastalõpu gallupi järgi Põlissoomlaste erakonna kandidaat Jussi Halla-aho, endine europarlamendi saadik, endine Põlissoomlaste esimees ja praegune Eduskunna esimees. Tema on kõigist testidest seni kindlalt – arukalt ja otsekoheselt läbi tulnud. Ühes intervjuus küsiti temalt, millel põhineb tema maine osava väitlejana. Halla-aho vastas, et tema räägib ausalt, mida arvab, ja oma ausate arvamuste kaitseks on lihtsam argumente leida kui leiutada lambist midagi toeks mingitele väljamõeldud väidetele. Halla-aho olulisim seisukoht on, et Soome peab olema soomlastele turvaline kodumaa.
Tükk aega pärast teisi kandidaate kuulutas oma kandideerimisest sotsiaaldemokraatide kandidaat Jutta Urpilainen. Tema on praegu Euroliidu komissari ametis, on olnud ka sotsiaaldemokraatide esimees ja finantsminister. Kui Kreeka umbes viisteist aastat tagasi aruandluse võltsimise tõttu võlakriisi sattus ja Euroliidu riigid oma maksumaksjate rahaga võlausaldajatest panku päästma tõttasid, mõtles Urpilainen Soome finantsministrina välja mingid imelikud garantiid, mida ta Soome poolsetele osamaksudele väga kaua ja visalt nõudis, mille peale teised liikmesriigid aga ainult imestasid ja õlgu kehitasid.
Vasakliidu kandidaat on Vasakliidu pikaaegne esimees Li Andersson. Tema on oma loosungiks võtnud „Kogu rahva president“. Originaalne see ei ole, sama loosungi all pürgis ja osutus valituks teisele ametiajale president Tarja Halonen 2006. aastal. Keegi analüütik on imeks pannud, millise valemiga on mõeldav niisugusest marginaalist kogu rahva presidendiks püüelda – 2023. aasta parlamendivalimistel sai Vasakliit kõigest 7,1% häältest.
Oma valimisliidu kandidaat Mika Aaltola, Välispoliitikainstituudi juhataja, tõusis pildile Ukraina sõja püsikommenteerijana. Poliitiku kogemused tal puuduvad. Algul oli ta populaarsus küsitlustes väga kõrge, hiljem langes väga kiiresti. Praegu on neid tõenäoliselt üsna vähe, kes ootaksid Aaltola pääsu teise vooru.
Ülejäänud kandidaadid on Kristlike demokraatide esimees ja sama partei kandidaat, praegune põllu- ja metsamajandusminister Sari Essayah, Soome Panga peajuhataja Olli Rehn, kelle kandidatuuri on üles seadnud nii Keskerakond kui ka tema oma valimisliit, ning Liike Nyt partei esimees ja kandidaat Harri Harkimo, kelle parlamendifraktsioon üksi temast endast koosnebki.
Kergema lõpetusena võiks mainida Paavo Väyryneni, kes seegi kord oma valimisliidu toel presidendivalimiste ree pära peale püüdis hüpata. Mõni kutsub teda terasvaariks, mõni dinosauruseks – esimese ürituse tegi ta igatahes 1988. aastal 41 aasta vanusena. Tänavu on tal kuues kord proovida. Kandidatuuri ülesseadmiseks nõutavat 20 000 toetuskaarti tal valimisliidus kokku koguda ei õnnestunud, ja nagu tal juba tavaks kujunenud, kaebas ta politseisse, et muist tema toetuskaarte on postis pihta pandud. Politsei ei leidnud põhjust uurimist alustada.
On inimesi, kes rehapulkadele astumisest ja selle tagajärgedest kohe kuidagi õppust võtta ei taha.
Soome presidendivalimisi on kommenteerinud üsna mitu eksperti, asjatundjat ja poliitikavaatlejat. Kõik nad on pärast mitmesuguste kaalutluste esitamist jõudnud samale lõppjäreldusele: midagi pole veel selge, seekordsete presidendivalimiste esimene voor võib tõsiselt üllatada.
Nõustugem tarkade analüütikute järeldusega ja oodakem 28. jaanuari.
Paul Oja