09.02.2022
Ukrainasse saabub üha rohkem kaitseotstarbelist abi. Pilt on illustratiivne.
Jussi Halla-aho on oma postituses Facebookis 8. veebruaril avaldanud mõningaid isiklikke mõtteid Ukrainast ja NATO küsimusest. Toogem siinkohal ära tema seisukohad Ukraina olukorrast.
„Paljudes seisukohavõttudes nii Soomes kui ka Euroopas rõhutatakse diplomaatia tähtsust. Diplomaatia on meetod riikide vastuolulisi huvisid nõupidamiste abil kokku sobitada, nii et seda ei peaks tegema relvadega.
Diplomaatial on aga mõtet vaid siis, kui kummagi osapoole eesmärgid ja nõudmised on mingil moel legitiimsed ning nendes võidakse saavutada kompromiss, millega kumbki osapool võib edasi elada. Ajalugu on selliseid näiteid täis.
Venemaa eesmärgid oma naabrite suhtes ei ole legitiimsed ning nende põhjal ei saa teha jätkusuutlikke ja õiglasi kompromisse. Keegi ei ähvarda Venemaad sõjaliselt, ja seetõttu Venemaa ei või oma põhimõtteliselt õigustatud turvalisusvajadustele viidates nõuda naabermaadelt Venemaa hegemooniale alistumist või piirangute asetamist oma välis- ja turvalisuspoliitikaalasele tegevusvabadusele.
Ukraina puhul ei ole olemas lahendust, millega jääks rahule Venemaa ja mis oleks ühtlasi aktsepteeritav nii Ukraina õigustatud huvide kui ka rahvusvahelise õiguse põhimõtete seisukohalt. Seepärast on läbirääklimised kas asjatud või täiesti ebamoraalsed.“
Venemaa taktika on põhjalikumalt lahti seletanud Erik Boltowski oma artiklis Putini pokker. Kaardid avatakse. (Uued Uudised / Arvamus, 07.02.)
„Venemaa on ühtsama trikki kasutanud viimase sajandi jooksul korduvalt – kui elanikkonnal tekkivad eksistentsiaalsed mured, mida režiim ei suuda ja ei kavatsegi lahendada, siis ässitatakse rahvas sise- või välisvaenlase vastu ning õpetatakse massiivsete propagandaoperatsioonidega naabreid vihkama. Praegu on Kremlis välja mõeldud hernehirmutis, millega veheldes selgitatakse Venemaa kodanikele, et vat Lääs ei taha anda Venemaale julgeolekugarantiisid. Julgeolekugarantiisid agressiivsele impeeriumile, mis on alustanud ise kõik temaga seotud suured sõjad viimase 500 aasta jooksul ja siis süüdistanud naabreid Venemaa julgeoleku rikkumises.“
Jussi Halla-aho jätkab:
„Venemaale tuleb luua head põhjused jätta Ukrainasse või ka mujale sisse tungimata. Pealetungi valulävi tuleb tõsta võimalikult kõrgeks. /…/ Realistlikuks ja tõhusaks meetmeks on Ukraina abistamine relvatarnetega, mida paljud lääneriigid õnneks teevadki. Mida parem on Ukraina kaitsevõime, seda kallimaks läheb maksma sissetung ja seda väiksemaks muutub sissetungi tõenäosus. Kui tahad rahu, valmistu sõjaks, teadsid juba vanad roomlased. Ühepoolne patsifism tuleb kasuks vaid sellele osapoolele, kes patsifist ei ole.“
Samasuguse järeldusega lõpetab oma analüüsi ka Boltowski:
„Pokkerit võib mängida suliga ainult siis, kui ettenägelik kauboi paneb lauanurgale, oma parema käe alla, laetud Colti.“
Paul Oja, Uued Uudised Soomest
