Uute Uudiste kaasautor Soomes Paul Oja kirjutab sellest, mis tunded valdasid teda kolmapäevast “Esimest stuudiot” vaadates.
“Mõni telesaade kohe on selline. Tead täpselt, et ta on mõeldud surmtõsiseks pisarate pigistamiseks või muidu vaatajamasside tunnete mõjutamiseks, aga ometi istud teleka ette teadmisega, et nüüd hakkab nalja saama.
Kui ma 6. novembri õhtul pärast AK-d kuulsin, et “Esimeses stuudios” on veidi aja pärast vestlemas Johannes Tralla ja Liisa Pakosta, siis otsustasin, et seda ma vaatan kindlasti, kuigi enne olid mul õhtu veetmiseks mõnevõrra teised plaanid.
Juba saate algustiitrite ajal ma teadsin, et on kaks asja, mida saates surmkindlalt võib oodata: EKRE nüpeldamine, toimugu see siis millise sousti all tahes, ja mingi viide Hitleri Saksamaale. Küsimus on ainult, millal ja kuidas jutt nende kohustuslike elementide juurde juhitakse.
Põhiline osa saatest oli siiski põhendatud haledale niutsumisele, kuidas pedesid vaesekesi kogu aeg rünnatakse, nad on ju nii nõrgukesed ja vajavad nii hädasti kaitset. Kummaline on see, et mina pole veel kordagi kuulnud mõnda tõelist omasooiharat kurtmas konkreetse diskrimineerimise üle, mis talle isiklikult osaks on saanud. Ikka räägitakse kellestki teisest, mingist umbmäärasest vähemusest, kelle õigusi, ah, nii hirmsasti riivatakse ja maha rõhutakse.
Kui mõtleme nende arvukate kohtupraktika näidete peale, mis alternatiivmeedia või välispressi vahendusel – meie peavoolumeedia nendest asjadest rääkida ei armasta, vist leiab, et puudub avalik huvi sedalaadi juhtumite vastu – läänemaailmast meie silmi-kõrvu on kandunud, siis taipame, kes kooseluseaduse täismääralisel kehtestamisel, vihakõne jms. seaduste vastuvõtmisel tõelise löögi alla satub. Need on tavalised, normaalsed inimesed, kes peavad edaspidi hoolega kaaluma igat oma sõna ja pilku, muidu tabab neid uute seaduste range käsi, mida mõni vanast inertsist ehk veel „õigusemõistmiseks“ nimetab.
Ja siis see tuli. Liisa Pakosta viiski jutu 1920-30date Saksamaale. Et Hitler olevat ka rünnanud vaba ajakirjandust, kes olla vähemuste õigusi kaitsnud, ja seda „Lügerpresseks“ ehk valetaja-ajakirjanduseks nimetanud.
Oleks see saade ometi interaktiivne olnud. Kange tahtmine oli hüüda: kullakesed, mis Hitlerist või muudest ajakirjanduse ründajatest te räägite! Meie peavoolumeedia on harvanähtava innu ja põhjalikkusega töötanud selle nimel, et valetaja-ajakirjanduse nime ära teenida – auga või mitte, sõltub nähtavasti arvajast.
Mõned telesaated kohe on niisugused – ükski Eesti Mäng või muu meelelahutus ei pääse lähedalegi.”