20.12.2020
Nagu Vahur Kersna mainis, on osa poliitikutest tõesti ebaviisakad.
“20. detsember, aasta viimane saade „Hommik Anuga“. Saate esimesed külalised on Vahur Kersna koos oma abikaasaga, reformierakonna rahvasaadiku Liina Kersnaga. Jutt läheb peagi – kuidas siis muidu – olukorrale Eesti ühiskonnas.
Vahur Kersna konstateeris: „Meil on sõda.“
Staažika teleajakirjaniku väitele ei ole võimalik vastu vaielda. Brüssel on andnud range korralduse karmistada Eesti Vabariigis vihakõne vastast seadust ehk kehtestada liberastlik tsensuur. „Euroopa uuendajate“ partei Renew Europe Europarlamendis viibutab hoiatavalt näppu Keskerakonna Jüri Ratase suunas, et abielureferendum tuleks ikka ära jätta.
Kodused sallivusvihkajad on asunud nii peavoolu- kui sotsiaalmeedias kõigist võimalikest suundadest lausrünnakule valitsuskoalitsiooni, eriti ühe sellesse kuuluva erakonna vastu. Sellist meeletut survet valitsusele ei ole Eesti ajaloos veel nähtud, kui 1940. aasta suvi ehk välja arvata.
Tõesti, meil on sõda.
Saatejuht Anu Välba küsis siis, et kes need vaenlased on. Vahur Kersna oli lahke lahti seletama:
„See, mille vastu me võitleme, see ei ole niipalju kelle vastu me võitleme, kui mille vastu me võitleme. Just nende nähtuste, suhtumiste vastu, mis on saanud võib-olla liiga palju elujõudu praegusel hetkel – rumalus, harimatus, sallimatus, ebaviisakus…“
See loetelu jahmatab algul kergelt. Kas ikka tõesti on asi nii hull? Aga vaatame ülesloetut veidi lähemalt.
Rumalus
Pealmisena tuleb kohe meelde reformierakonna esimees Kaja Kallas, kes oma upsakate avaldustega oma erakonna opositsiooni on mänginud ning juhmide umbusalduse avaldamistega selle mainele niisugust kahju tekitanud, mida ükski poliitiline vastane meelega teha poleks suutnud. Nõustume Vahur Kersnaga, selline mööda ämbreid kolistamine poliitilist hetkeseisu hinnates kuigi tark välja ei näe.
Harimatus
Sots Rainer Vakra töötab praegu Europarlamendi saadiku Sven Mikseri assistendina. Eelmise aasta algul selgus, et tema bakalaureusetöö oli plagiaat. Ka tema erakonnakaaslasel Anastassia Kovalenkol, kes möödunud aastal Riigikokku kandideeris, oli sama mure. Õigus on Vahur Kersnal, meie poliitikutel on haridusega probleeme.
Sallimatus
Klassikaline näide on muidugi „president“ Kaljulaiu intervjuu ajakirjale „Foreign Policy“ 2019. a. suvel, kus ta kaks korda teatas, et vihkab oma riigi seaduslikku valitsusse kuuluva erakonna liikmeid. Kui palju on sotsiaalmeediast läbi käinud kuklalaskude lubamist/soovimist rahvuskonservatiividele, on raske kokkugi lugeda. Jälle peab tunnistama, et Vahur Kersnal on tuline õigus. Sellest hoolimata, et kunagi lubas ta sellesama Kaljulaiu kõrvale kaevikusse pugeda ja hakata sealt kuhugi granaate loopima. Mis teha, ka teenekas ajakirjanik ajab vahel segast.
Ebaviisakus
Selles suhtes hoiab reformierakondlane Jürgen Ligi vaieldamatut esikohta enda käes. Konkurentsitult ja vist ka läbi aegade. Muidugi, ka sots Riina Sikkuti kesksõrme näitamine Riigikogu saalis ning sama erakonna esimehe Indrek Saare jõulukonfettidega paugutamine, kui argumendid otsa said, ei kuulu just viisaka käitumise musternäidiste hulka. Vahur Kersna on taas tõde tabanud.
Mis nõuks, kuidas sellises raskes seisus olla?
Vahur Kersnal on vastus valmis. Ta leiab, et sellele tuleb vastu astuda. „See on lahing. Ja ühtegi lahingut ei ole võidetud lahinguväljalt põgenedes.“
Kuldsed sõnad. EKRE võtab neid oma võitluses kindlasti arvesse. Aitäh, Vahur!
Rõõmsaid jõulupõhi!”
Paul Oja
