Paul Oja: Yana Toomi ja Anu Välba demagoogiline piruett ja mäng vihkamiskaartidega

“Eesti TV 27. septembri saatesse „Hommik Anuga“ oli saatejuhiga vestlema palutud Europarlamendi saadik pr. Yana Toom (Keskerakond). Muude teemade seas võeti arutluse alla ka saadiku suhtumine koalitsioonilepingu kohaselt kavandatavasse rahvaküsitlusse abielu olemusest.

Anu Välba küsis, mida Yana Toom arvab abielu määratluse panemisest rahvahääletusele.

Yana Toom: „Ma arvan, et see on rumal mõte. Esiteks – mind täiesti jätab külmaks, kas see on naise ja mehe vahel, kahe naise vahel, kahe mehe vahel või kuidas iganes. Ma olen elus kaks korda olnud abielus, traditsioonilises abielus, ütleme niimoodi, ega ma ei saa öelda, et need olid minu elu helgemad aastad. Tegelikult ei olnud. […] Ja üldse see traditsiooni jutt, see on, noh…“

Kahju Yana Toomest, kes viie lapse emana ei ole saanud oma abieludes „elu helgemaid aastaid“ näha. Ometi tundub põhjendamatu, et kogu ühiskonna jaoks niivõrd olulises küsimuses kui abielu olemus, heidetakse kaalukausile oma isiklik negatiivne kogemus ja selle alusel väidetakse rahvaküsitluse idee kohta, et „see on rumal mõte“.

Anu Välba kordas Reformierakonna argumenti: „Meil on 300 000 inimest, kes on suhtelises vaesuses, kellega tegelikult võiks tegeleda hoopis teiste probleemidega kui sellise… [tõstab käed, ohkab ja raputab pead]“.

Nii Anu Välba kui ka teised rahvaküsitluse vastu täägid õieli ajanud isikud tahaksid kangesti inimestele sisendada, et kui rahvaküsitlus otsustatakse läbi viia, siis muude argielu küsimuste jaoks kellelgi enam vaimset võhma ei jätku.

Jätkub ikka. KOV valimised keskenduvad inimeste elu korraldamisele nagu alati. Abieluküsimus ei sega muude küsimuste arutamist, sest selles asjas on inimestel oma selge arvamus loodetavasti niigi olemas. Kuid just seda sallivussalklased kõige rohkem kardavadki.

Yana Toom: „Nojah, aga viha ju ühendab. Kui ma vaatan omaenda valijaid, kõikvõimalikke küsitlusi, siis ma näen, et… „tuleb ikka nendele homodele koht kätte näidata“. Mis asja, miks? Ma ei saa aru. Päriselt ei saa aru. Minu arvates see on puhas viha külvamine, aga noh, oleme seal, kus me oleme.“

No nii. Muidugi löödi ka viha külvamise kaart lauale. Paradoksaalsel moel on just need viha külvamise ja „homode paikapanemise“ jutud leiutatud selleks, et ühiskonda lõhki ajada ja eri poolte vahele hästi palju viha külvata.

Alates 1992. aastast, kui omasooiharus Eestis dekriminaliseeriti, polnud ühiskonnas minu teada homode-lesbide suhtes mingeid erilisi emotsionaalseid tendentse märgata. Olukord muutus aastal 2014, kui kooseluseadus Riigikogus jõhkra jõuga läbi suruti. Paar aastat varem oli alustatud „LGBT õpetajate“ koolitamist ja sellest saadik on omasooiharuse ideoloogia surve ühiskonnale paljudel elualadel üha agressiivsemaks muutunud.

Tundub, et omasooiharate põhimass selles propagandas eriti ei osale. Kisa tõstab ja aktsioone korraldab võrdlemisi piiratud seltskond, kes seksuaalvähemuste propageerimisest endale elukutse ja sissetulekuallika on teinud. Ja traditsioonilise seksuaalsuse esindajad on need, kes peavad hälvikuid endast kõrgemaks ja paremaks tunnistama ning hoolega vaatama, et ei sõna ega pilguga nende vastu lugupidamatust üles ei näita. Muidu on kohe kuri karjas.

Kui sellised arengud viha ei külva, mis siis veel?

Anu Välba: „Millest see tuleb, et me tahame sellel teemal hääletada ja et me ei ole sallijad? Päriselt ei ole?“

Võrratu demagoogiline piruett. Tahame hääletada – see tähendab ju, et me tahame teada, mida enamus rahvast asjast arvab. Anu Välba aga sunnib peale järeldust, et küsida tahtmine tähendab juba ette sallimatu tulemuse väljakuulutamist.

Yana Toom: „[…] Ma saan aru, ma austan neid inimesi, aga… idee iseenesest, et sa paned hääletusele ja siis hakkab enamus otsustama vähemus elu korraldamise üle – see ei ole normaalne.“

Kulla poliitik, kõik seadused dikteerivad, kuidas inimesed oma elu korraldama peavad. Ja kõik seadused võetakse vastu nii, et parlamendi enamus hääletab poolt, arvaku vähemus koos enda taga seisva valijaskonnaga mida tahes.

Nii on üle tuhande aasta parlamentides toimitud, Islandi Althingi moodustamisest alates. Aga küsida rahva arvamust abielu olemuse üle, millega mingit seadusemuudatust ei kaasnegi – ei, see ei ole järsku normaalne, kuna Yana Toom nii ütleb.

Anu Välba: „Rasked valikud seisavad meie ees.“

Õhakem koos saatejuhiga ja tehkem omad järeldused rahvusringhäälingu vahendatavate sõnumite tegeliku sisu mõistmise kohta.”

Paul Oja