Paul Puustusmaa: põhiseaduse tõlgendamisel on kõik lappama lastud

EKRE Riigikogu saadik Paul Puustusmaa kommenteerib Kaja Kallase lubadust, et see valitsus Vene kodanike hääleõigust KOV-valimistel ei võta, ning õiguskantsleri vastavaid seisukohti.

“Reformierakonna sõnum on – Ukrainas vallutussõda pidava ning Eestit ja NATO-t vaenava agressiivse riigi kodanikud jäävad Eestis valijateks.

Nemad ja nende alaealised lapsed jäävad edaspidigi valijateks ning ühtlasi valivad nad ka Eestile presidenti (esindusdemokraatia printsiipide tõttu), määravad valimiste kaudu kohaliku elu põhimõtteid, kultuuri, tavasid ning siinset sotsiaalelu.

Siinjuures ma ei nõustu õiguskantsleri arusaamaga, et meie rahvas on teadlikult valinud põhiseadusliku korra, mille järgi kohaliku omavalitsuse valimine on suhteliselt vähese tähendusega ning ei puutu meie riiki ja kultuuri. Ei nõustu, et Eesti taasiseseisvumisel teadlikult otsustati, et kohaliku elu küsimuste lahendamisel tohivad osaleda kõik kohalikud teovõimelised elanikud. Sealhulgas oleksid valijad kodakondsuseta isikud, välismaalased, kolmandate riikide kodanikud ja isegi nende alaealised lapsed.

Siis pole Eesti enam Eesti!

Eesti riik ei ole pelgalt Toompea ja Stenbock.
Eesti on ka Virumaa ja Võrumaa… Setumaa ja Hiiumaa…
Ka kohalik elu on osa meie riigi ja rahva elust, mida peab garanteerima (mitte lõhkuma) põhiseadus.

Ilmselt püüab õiguskantsler (teadlikult või mitte) eksitada inimesi ja luua valet ettekujutust meie rahva tegelikust tahtest.

Viitan kõigepealt sellele, et PÕHISEADUSE olulisemad aluspõhimõtted, millest peavad lähtuma KÕIK meie õigusaktid ja seadusandlikud otsused, on määratletud Põhiseaduse preambulis, mille kohaselt on meie riik loodud selleks, et tagada eesti rahvuse, keele, kultuuri ning iseotsustava riigi säilimise.

Põhiseaduse III peatükk läbi rahva otsustusõiguse määramise selgitab, et selline otsustusõigus on Eesti täisealisel kodanikul. PUNKT.

Probleem on aga põhiseaduse hilisemates täiendustes, mis eelöelduga vastuollu läheva ja kõige olulisemas osas on probleemiks põhiseaduse tõlgendamine, kus juba kõik on lappama lastud. See on aga omaette ja väga suur probleem.

Siin ma omakorda nõustun õiguskantsleriga selles, et seadus peab olema arusaadav, mitte nii segane, et igaüks saab sealt välja lugeda, mida tahab.

Paraku see meil nii on. See aga on just sellepärast, et konstitutsioonilisi põhiõigusi ja aluspõhimõtteid tõlgendatakse päevapoliitiliselt, mitte nii nagu neid nägi Põhiseaduse Assamblee põhiseaduse vastuvõtmisel või kuidas põhiseadusest sai aru rahvas selle kinnitamisel (1992).

Aga see on juba väga suur, eraldi käsitlemist vajav teema ning viib juriidilisse sõtta kahe võimsa koolkonna (konservatiivse ja liberaalse?) vahel, kus ühed lähtuvad põhiseaduse subjektiivsest tõlgendamisest e. lähtuvalt seaduseandja reaalsest tahtest (konservatiivne?), teised aga juhinduvad objektiivsest tõlgendamisest, võiks öelda, et päevapoliitilisest tõlgendamisest, kus õigusnormi vaadeldakse sõltumatult ajaloolisest seadusandjast – tõlgendamise eesmärgiks on väidetavalt seaduse mõistliku, õiglase ja õige sisu kindlakstegemine jooksval ajahetkel (liberaalne?).

Mina olen olnud ja jään esimese (konservatiivse?) e. subjektiivse tõlgendamise teooria toetajaks, austades jäävalt seadusandja tegelikku tahet.

Pole vaja üha uusi tõlgendamisi vaid vajadusel tuleb olla AUS (otsekohene) ja vajadusel muuta seaduse sõnastust ennast, mitte aga tõlgendada nii, nagu see parasjagu poliitiliselt kasulik on. See puudutab nii valimisõigust, kui ka näiteks perekonda või abielu.”