19.04.2020
Paul Puustusmaa (esiplaanil).
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna saadik Riigikogus Paul Puustusmaa arutleb Toomas Hendrik Ilvese äsjaste kohatute säutsude ajel, kus endine riigipea kritiseeris talle omasel ülbel moel valitsust, et äkki meie ühiskonnas ongi põhimõtteliselt valitud täiesti vale riigi poliitilise juhtimise süsteem ja tee tervikuna, mis kui kolmejalgne ja väga lombakas taburet on, mis riigi paratamatult kraavi viib.
See kolmejalgne taburet on paljukiidetud demokraatia tagatis ehk võimude lahususe printsiibis määratletud juhtkolmik. Seadust loova, täitevvõimu ja kohtuvõimu eraldatus. Kõik väidetavalt teineteisest sõltumatud ja samas üksteise poolt kontrollitavad.
Niisiis võimude lahususe printsiip, mille moodustavad seadusandja ehk parlament, seadusetäitja kui täitevvõim ehk valitsus, ja seaduste täitmise kontrollija ehk kohus, millised kokku moodustavad tänase vigase süsteemi, mis muutusi vajaks. Ja süsteem pole vigane mitte sellepärast, et tema koostisosaks on käsitletavad kolm jalga, vaid sellepärast, et need jalad on vigased, erinevate võimutasandite ja ebaühtlaste võimalustega. Vähemalt tänases Eestis, kus pole usutud ja loodetud tasakaalu ega tasakaalustatust. Ega saagi olla.“
Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Paul Puustusmaa viitab Enn Eesmaa avalikule kirjale Ilvesele: „Enn Eesmaa räägib vaid ühest vigasest jalast – täitevvõimust. Sedagi päevapoliitilises valguses aga õigesti asjaolusid peegeldavalt.
Tegelikult on täitevvõimu probleem märgatavalt suurem. See on lühike, seadustega kammitsetud, reeglina aasta-paari pikkune tegevus tublide inimeste poolt, kes arvavad küll, et võimu teostavad, kuid tegelikult teevad nad vaid seda, mida varasemalt on neile ette kirjutatud. Nende tegelikuks võimuks on vaid hetkel valitsetav ja jagatav raha. Nende tugevaks küljeks on küll poliitika suunamine, kuid enamalt jaolt see ei paista välja ja realiseerub vaid juhul, kui tegevvõimu pukis olemine on väga pikaajaline.
Tegelikult teostavad igapäevast valitsemist ja viivad poliitikaid ellu ning teostavad võimu hoopis mittevalitavad ametnikud, kes koondavad kompetentsi (ka negatiivset) ja kelle üle väidetavatel valitsejatel (ministrid, poliitikud) puudub reaalne võim, faktiline kontroll ja ka juhtimisvõimekus. Meil on see seadustega sisuliselt keelatud.
Valitsejatele on antud vaid õigus vastutada (ka ametnike eest, keda nad ei kontrolli). Kontrollimise õigus on pinnapealne ja nõrk. Ja selle eest, et see vastutus ka kantud saaks, hoolitseb omakorda nn neljas võim ehk ajakirjandus.
Enamgi veel – valitsevas võimus õilmitseb omakorda loomulik, paratamatu ja seadustega programmeeritud lõhestumine, sisemise poliitilise kaklemise programm, sest seadustega paika pandud, poliitilisi eripalgelisi koalitsioone moodustada kohustav riigijuhtimine viib alati paratamatu lõpptulemuseni, kus ükski mõistlik ja konkretiseeritud valik tegelikult valitseda ei saa. Et eksisteerib riik, mida poliitiliselt juhitakse nii, et ükski selge poliitiline soov jõustuda ei saa, kus kõik saavad jupike halba siit, jupike head sealt, terake mingit jama kolmandast kohast, ja nii see riik kehtestub. Kõiges ebaõnnestumistes peavad süüdi jääma poliitikud ka siis, kui nad ei saa ka objektiivselt midagi suunata või millegi eest vastutada.
Valijatega on eriti lihtne. On ju “hea”, kui valimiste käigus viiakse kohe sisse suur valija petmine, mida dirigeerib ajakirjandus, sest algusest peale on selge, et kõik saavad seda, mida keegi päriselt ei taha. Seda nimetatakse peenelt kompromisside kunstiks, valitsevaks süsteemiks, liberaalseks paradigmaks, progressiivseks, demokraatlikuks… see on koalitsioonipunutiste ja opositsioonikogumite valitsemissüsteemi, poliitilise teatri paratamatu tagajärg tänasel Maarjamaal.
Ja valijate eksimusi korrigeerida ei võimaldata. Korrigeerimine on võimalik vaid üks kord nelja aasta jooksul täielikus (organiseeritud ja teadlikult tekitatud) segaduses.
Samas ükski poliitiline jõud ei tule võimu ellu viima, vaid teeb seda oma lubatud programmi raames. Ikka nii, et kui see pisku võimuhetk kätte jõuab, siis las lennata. Seadustega on nii paika pandud ja soodustatud.
Rahvale tegelikku võimu ei võimaldata, rahvas pidurdada ühtegi protsessi ei saa, rahvale pole antud võimalust ebaõigeid õigusakte peatada või omalt poolt tahet kehtestada… rahva häälele pole antud õigusi enamaks kui vaid kord nelja aasta jooksul valida endale esindaja.
Teisisõnu – põhiseaduslik kõrgeim võim on seda üks kord nelja aasta jooksul ühe sinise ristikese märkimise ulatuses.
Seega täitevvõim – see on lihtsalt sõda. Rahva kõrgeim võim on müüt ja veelgi lootusetum on tabureti teine jalg ehk seaduse looja ehk parlamendi perspektiiv.
Ühelt poolt küll on nemad pikemalt tegutsevad, sest rahvas hääletab nad võimule tervelt neljaks aastaks. Nad kehtestavad justkui poliitikaid, milleks neid on volitatud. Loovad parlamendis seadusi, uskudes siiralt, et see, millest nad aru saavad, milleks rahvas neid on usaldanud ja milleks neile on antud aeg. See on lihtne vale kergeusklike jaoks.
Parlament tõesti loob seadusi oma pisikese nelja-aastase tsükli jooksul, kuid see, kuidas neid seadusi lugema peab, seda ütlevad teile hoopis kohtunikud!
Siin on konks.
Kohtunikke samuti ei vali keegi. Nagu ka ametnikke. Nad on eluaegsed ja nende tegevuse lõpetab vaid pensionile minek kui seegi.
Siinjuures on meil nii, et seaduseandja ehk parlamendi tahe seadusloome ehk ka poliitikate kehtestamisel eriti ei maksa midagi. Sest kui tekibki küsimus, kuidas peaks parlamendi poolt kehtestatud seadusest aru saama, siis mitte parlament pole siin see, kes ütleb, kuidas asjadest aru tuleb saada, vaid eluaegsete kohtunike kogu ütleb teile seda.
Enamgi veel. Kui seaduse mõju peaks olema kestev ja lähtuma eelkõige seaduse enda väljamõtlejate ja kehtestajate tahtest (miks muidu seaduse kehtestaja pidi sellise seaduse tegema?), siis on meil aegajalt tavaks saanud, et kohtute arvates on seadus ajas muutuv ning kunagi kehtestatud seadust tuleb täna tõlgendada kolmandat moodi.
Et kui parlament ütleb, et metsarajal võib käia vaid hobune, siis täna ütleb kohus – kuna transpordivahendiks on tänapäeval üldlevinud arusaama kohaselt džiip, siis võib metsarajal sõita nüüd džiibiga. Et nii, elavalt, muutuvalt, teisendatavalt tulebki seadust tõlgendada.
Teisisõnu oleme jõudnud olukorda, kus juristide salakeel on arenenud täiuslikuks, seadused pole enam inimeste jaoks, vaid juristide jaoks ning, mis kõige markantsem – parlament võib teha küll seadusi, kuid see, kuidas nendest peab aru saama, seda ei ütle mitte nelja-aastane parlament, vaid eluaegne kohus.
Kokkuvõtvalt valitsevast võimude lahususe demokraatlikust printsiibist tuleb lihtsalt tõdeda, et see on pettus. See on kehtivas süsteemis pettus lihtsameelsete jaoks ega eksisteeri tegelikkuses, inimestele mõistetavas sümbioosis.
Saab ka öelda teisisõnu, et rahva tahe ei maksa suurt midagi, sest pika-ajalised ametnikud riigiaadlikena kompetentsi koondajatena juhivad võimu (versus ühe-kaheaastased valitsused) ning kohtunikud loovad seadust läbi tõlgenduste, nii et poliitikud, keda valitakse neljaks aastaks või kes mängivad võimumänge aasta-paar, see on tsirkus lihtsameelsete jaoks.
Seega – rahvas võib ju oma valimiste mängu mängida, kuid alati on keegi, kes seda muiates pealt vaatab, sest valimised neid ei kõiguta ja jõudu on neil alati rohkem, kui mistahes demokraatlikult valitud kogul pluss inimlikult mõistetav ringkaitse.
Kas tahame seda? Mida rahvas saab teha? Täna mitte midagi. „Kõrgeim võim“ ehk rahvas on täielikult välja lülitatud.