17.12.2022
Danske Bank tekitas Eestile negatiivse maine ja Reformierakond jättis riigi ilma ka kompensatsioonist.
EKRE Riigikogu saadik Paul Puustusmaa leiab, et Reformierakond on teine kõike selleks, et Eesti jääks ilma rahapesupankade trahvirahadest.
“Oh seda püha lihtsameelsust, mis paiskub välja Postimehe kirjaridadelt! Ma mäletan üsna selgelt seda saagat, mis toimus USA poolse rahapesu uurimisega ja Eesti riigi osalemisega selles.
Vastab täielikult tõele, et raha saamise võimalus oli AINULT juhul, kui Eesti riik oleks jätkanud selle poliitikaga, mille käivitas Martin Helme täiesti teadlikult ja spetsiaalselt kahel põhjusel – uurimine ja hüvitis. Ühesõnaga, mis hõlmas vastava USA õigusbüroo kaasamise selleks, et nood aitaksid kaasa uurimisele ja oleksid sobivad vahemehed USA ja Eesti huvide katmisel hüvitise saamisel (kui see määratakse).
Reformierakond, misiganes põhjusel (vahkviha EKRE vastu, labane kättemaks, ise rahapesus osalemise pärast, peaasi, et EKRE ei saaks positiivseid punkte … mida iganes), katkestas Eesti riigi ja Freeh Sporkin & Sullivan sõlmitud lepingu, mis oli ameeriklaste jaoks vaieldamatult solvav.
Seati kahtluse alla Freeh Sporkin & Sullivan võimekus tegutseda Eesti esindajana läbirääkimistel USA valitsusega hüvitise saamises ja tervikuna nende pädevus uurimisele kaasaaitamises. Lisaks seati kahtluse alla Freeh Sporkin & Sullivan teenustasud ja nn hinna/kvaliteedi suhe. Üldse nende kaasamise mõttekus.
Sülitati neile näkku. Verbaalselt ja läbi peavoolumeedia.
Lisaks peale võimuvahetust, EKRE valitsusest eemaldamist ja korraldati mitmeid riigikogu erikomisjonide “hukkamisistungeid”, millised muutusid sisuliselt Martin Helme kui rahandusministri personaalseks mõnitamiseks.
Aga sellestki oli veel vähe. Lisaks advokaadibüroo Freeh Sporkin & Sullivan esindusõiguse lõpetamisele määrati uue liberaalse valitsuse poolt Eesti huve USA-s esindama (ka pankade rahapesu teemades) prokuratuuri justiitsküsimuste nõunik Indrek Tibar, kes varasemalt ise oli tegutsenud kõrge ametiisikuna pangandussfääris. Seega justkui kits kärneriks kui kasutada vanarahva sõnu.
Kas tõesti usuti, et ameeriklased on lollid?
Mäletan siinjuures väga selgelt ühte erikomisjonide ühisistungit, kus viibisid lisaks riigikogulastele ka prokuratuuri ja justiitsmin. esindajad. Sealt saadud vastus ühele küsimusele oli äärmiselt huvitav. Nimelt küsiti (tsiteerin mälu järgi), kuidas võib edasisele menetlusele selles rahapesu asjas mõjuda see, et USA advokaadibüroo asemele määratakse üks Eesti esindaja, kas me saame sellega hakkama (viide siis Tibarile)?
Vastuse andnud tippametnik oli viisakas ja ei lükanud ümber seda võimalust, ent ta sõnadest peegeldus sarkasm ja ebakindlus tehtud uute valikute osas. Tema vastus oli mõistetav selliselt, et tõenäosus raha saamiseks väheneb oluliselt kui mitte täielikult.
Selgitas seda asjaoluga, et USA justiits- ning õigussüsteem on meie omast väga erinev ja oluliselt keerulisem. Seal avada õigeid uksi ja läheneda õigetele inimestele on võimalik enamasti vaid juhul, kui omad vastavaid kogemusi, tunned radu, tead sealseid kirjutatud ja kirjutamata reegleid ning, mis parata – omad õigeid soovitusi ja tutvusigi.
Just see oli see, miks Martin Helme valik toona oli Freeh Sporkin & Sullivan, kellega leping sõlmiti. Tema suutis neid koridore läbida, temal oli huvi, mis baseerus nii tasule kui eduka menetluse tulemusena kerkivale reitingule.
Peale reformierakondlikku kiusu ja Freeh Sporkin & Sullivan sõlmitud lepingu lõpetamist oli aga asjal TÄIELIK kriips peal. Edaspidi oli meil võimalik vaid nautida õiglust, kuid rahadest suu puhtaks pühkida igal juhul.
Niiet see arutelu teemal “võib-olla saame raha ikkagi, peab uurima, sõltub USA tahtest …” see ei maksa krossigi.
M. O. T. T.”